Elurütm pidevalt liikuva jalgealusega ja igapäevased tegevused Meribeli pardal loksusid paika nii esimese kolme päevaga. Meie hulgas oli uustulnukaid, kes varem sellist pikka distantsi meretsi teinud polnud. Aga tore oli tõdeda, et olime oma meeskonda valinud tublid merd armastavad inimesed ning huvitavad kaaslased ja lisaks ka veel abilised, kes esimese 24 tunni jooksul ära ei ehmatanud korralikult kõigutavast rannikuäärsest merest. Ja kuna tuul polnud ka kõige soodsama suuna pealt, siis ebaregulaarne loksumine polnud üldsegi liiga meeldiv.
2. päeva õhtuks saime aru, et olime Las Palmasest toidupoest kaasa korjanud viiruse, mis meid ükshaaval rivist välja noppima hakkas, aga õnneks oli tegu lühiajalise kergema vormiga , mille läbipõdemine võttis kuni 48 tundi ega haaranud mitut meeskonna liiget korraga.
Mina haigestusin teisena, aga õnneks olime jõudnud peakokaks olemise päevad juba ära jagada ja sellest ei tekkinud köögis liigset kaost ja keegi ei pidanud kannatama tühja kõhtu, sest tublid Kati ja Katrin tegid ära kôik mis vaja ja rohkemgi veel. Meremees peab ikka korralikult toidetud saama, sest laeval ja merel olles siblimist ja askeldamist jätkub alati ning kui energia kaob annab tunda kohe ka tühi kõht.
Toidutagavarad vähenesid kiiremini juurvilja ja puuvilja osas, leiva sôime ära kolme päevaga, aga mõtlesin sellele varem ja sain juuretisest ise uut leiba küpsetada.
Selles osas ei pea me puudust kartma ega liigselt kokkohoiu peale mõtlema. Toidulaud sai neil päevil kaetud rikkalikult ja iga järgmine roog valmistas uusi üllatusi ning maitseelamusi.
Kuna mereilm püsis hea, siis polnud probleemi kokata ega köögis ka pikemalt aega veeta.
Päevad möödusid kiiresti, sest meil oli huvitav. Mônel ôhtul enne päikeseloojangut saime kaaslasteks vilkad delfiinid, isegi väiksemaid delfiine oli koos emadega näha ja üks teistest palju suurem veidi laiguline, küllap see oli isane parvejuht.
Eile sôitis meiega terve päeva kaasa valge nooremapoolne haigruline Egret.
Küllap ta lootis kergendada oma lennuvaeva või tal oli plaanis vaid Meribeli pardal mõned tunnid puhata, igatahes õhtuvidevikus ära ta lendas. Sel hetkel olime Cape Verdest nii 60 miili kaugusel, sinna ta kindlasti kenasti ka jõudis. Kuidas siis muidu uued asukad meie pardal hea pesapaiga leida oskasid😂 Nimelt täna hommikul varavalges võtsid Meribeli omaks juba 6 sama haigrulist, nagu kogu peaskond oleks poomivannis katmata kroodi peal olesklenud. Nad said seal olla seni kuni poisid kapteni käsul kroodi kinni katsid, linnud pidavat tegema pahandust ja pärast Hendrik päeaks nägema kõva vaeva, et linnumustusest vabaneda.
Saime ära maitsta ka lendkalade hõrgutise, sest neid lendas vastu ööd siin palju ringi, eriti hea peibutis tunduvad olevat laeval parda- ja veealused tuled, need jäid 1. õhtul liiga kauaks sisse ja hommikul leidsime mitmeid lendkalu mis polnud veel liiga kuivanud ja kõlbasid panna hommikusöögiks munas keeratuna pannile. Kõige naljakam oli aga see, et üks lendkala otsustas maanduda otse meie kajuti põrandavaibale läbi lahtise luugi😂. Peale seda hoidsime luugil võrgud juba ees, see kala ehmatas päris ära kajuti põrandal.
Ja nagu ikka meeste meelistegevus oli kalastamine. Õnged lasti sisse kohe peale starti, aga kala tuleb siis kui antakse. Me ei pidanud kaua ootama ja 2. päeva lôunaks oli meil Tuunikala püütud ja kuna tuuni oli piisavalt suur, siis saime sellest mitmeks söögikorraks sushit, suure potitäie kalasuppi ja veel grillitud steike ka.
Kohe järgmisel päeval kinkis meri meile ühest kalaparvest 2 Mahi Mahit, mille fileetükid said küpsetatud ahjupraena juurvilja padjal. Seda kala soolasime ka kergelt säilitamise mõttes. Huvi pärast mekkisid mehed toorest merest tulnud kala ka, et oleks võrdlusmomenti. Kuulsin, et Mahi Mahil ei olnud ilma soolata mingit erilist maitset. Ja kuna eelmise päeva supp sobis kõhule hästi, siis uue kala kondid ja pead jätsime samuti alles ja keetsime uue supi vana supipõhjaga. Merel olles ei ole kombekas toitu raisata. Söö ja kiida.
5. päevaks olid meil vanad kalavarud peaaegu ära tarvitatud ja kapten lubas meie kalameestel uuesti õnge vette lasta. Vahepealne tuulevaikus oli muutunud korralikuks taganttuuleks ja andis Meribelile korraliku mineku, tamiilid olid pingul ja valmis kalasid haakima. Ja peaaegu kohe haaraski üks kala ja siis ka teine kala, aga välja me neid ei suutnud kerida, enne rebenesid kahjuks nende mokad. Kuna me ju purjetasime ja purjesid kalade pärast langetama ei saa hakata. Kui kiirus on liiga suur, siis ära püüa kala lanti laeva või paadi taga järgi vedades. Aga kolmanda tõelise kiire eluka suutis Rauno vaikse tempoga ära väsitada ja pika kerimise peale ka välja meelitada ja selleks oli Merlin- Mõõkkala liikki kuuluv röövkala. Kala oli õnneks küllalt väike, pikkus nii 1,15 m ja tema mõõk polnud hirmuäratavalt pikaks veel kasvanud. Merlin on pikk ja sale kala ja tänu sellele oli teda meie tingimuste juurest veel võimalik veest välja kerida, suuremate isenditega oleks see olnud ohtlikum ja küsitavam. Seekordne võitlus võttis inimese ja kala vahel oma 20 minutit ja peale jäi seekord õnnelik algaja kalamees, Raunole oli see päris esimene enda püütud kala👏🏻 Hea algus Raunol.
6-ks öhtusöögiks valmistasime Marlini juurviljadega ja kartuligratääniga ja saime selle retsepti valikuga kogeda päris head maitseelamust, kala liha oli vähese praadimise juures jäänud hõrk ja maitsev. Nii tore, kui saame erinevate kalaroogade valmistamist jätkata ning degusteerimise sisukaid nädalad jätkata.
6. päev öö meie teekonnal osutus ka tähtsaks verstapostiks, kui läbsime 1000 miili oma ületamise distantsist , olime 1/3 mereteest läbinud ja see oli olnud leebe ja säästev nii Meribelile kui ka tema meeskonnale. Tuulte suund oli toonud meid Cabo Verde saarestikule üsna lähedale, olime liikunud lõuna suunas ja Ilha de Santo Añtaoni jäi vaid mõnikümmend miili, aga kuna me ju ikka võistlesime ka otsest vajadust peatumiseks ei olnud, siis liikusime sujuvalt edasi jätsime selle saare õhtupimeduses säravale kaugusele. Arc Rally arhiivist saime lugeda, et sinna saarele olid sunnitud pöörduma nii mitmedki alused, kes siis kütuse pärast vôi mingi tehnilise rikke tõttu. Meil oli kôik hästi , joogivee masin oli meid aidanud juba 48. tunnist, pesumasin vurras pea iga päev ja ahi ning pliit toetasid meid igal vajalikul hetkel, sest generaator laadis ôhtuti kenasti akud täis, nii said soovijad ööuneks isegi oma kajutid maha jahutada, aitäh Meribel !
Olime sel nädalal keskmiseks kiiruseks saanud 6-7 kts, mis pole üldse paha.
Edasistest seiklustest siis nädala pärast! Seniks meile turvalist reisi jätku ja olgu Vana õnnistatud meie toetamise eest!
Comments