Cartagenast Panama Citysse

Nüüd siis lähemalt Cartagena (Kolumbia) reisist Panamasse, kanali läbimisest ning jõudmisest Vaiksesse ookeani.

Cartagena osutus üle igasuguste ootuste imeilusaks pilvelõhkujatega ääristatud mereäärseks linnaks ja vanalinnaks, kus viimaste aastate jooksul on palju panustatud turistide sinna meelitamisse ja linna turvalisuse tõstmisesse. Vanad kindlused, mis seal juba Kolumbuse aegadest hispaanlaste poolt ehitatud, lõid seal täitsa Kariibidele ebatraditsioonilise õhkkonna. Ehk ainult Puerto Rico pealinna kindlus San Juanis kannatab sama võrdluse välja. Seegi kindlus ja vanalinn oli täis ajalugu ja imeilusaid kitsaid tänavaid, kus elu kees ja midagi kogu aeg toimus. Rahvas liikus ja lōbutses hiliste öötundideni välja ning sõelus erinevate rooftop baaride ja restode vahel ringi. Mitte kordagi ei tundnud me end ohustatuna turvalisuse puudumise tõttu. Inimesed olid sõbralikud, mitte liiga pealetükkivad ning isegi Uber töötas korralikult ja imeodavalt. Ja samas oli kerkinud mere äärde otse mere kaldale uhke pilvelõhkujatega uus-linn koos hotellide ja pangahoonetega. Eriti imposantne on Cartagenasse läheneda Arubalt, kus saar on madal, ainult puhkajate päralt ja muud tööstust ei paistnud seal üldse olevat. 

Cartagenas oli suur meresadam nii konteineritele kui tankeritele, kuid see jäi linnakeskusest eemale ja ei häirinud üldse, umbes nagu Muuga sadam ei häiri ka Tallinna külalisi. Seal oli tore veeta 3päeva, sõita ümbruskonnas ringi ja tutvuda piirkonnaga, et siis juba vōtta ette ligi 200 miiline teekond Panama suunas.

Alustasime liikumist Cartagenast 20.01 pealelõunal, et purjetada üle öö ja jõuda järgmise päeva lōunaks Panama imeilusate San Blas indiaaani saarteni. Need saared moodustuvad mitmekümnest imeilusast liivasaarest koosneva grupi, kus mõnel on peal ka indiaani kogukond, hoitud nendele pärismaalastele, kes ei soovi elada nagu panamlased linnades. Eks see selline askeetlik eluviis seal ole, aga pärismaalaste vanu traditsioone austatakse ja valitsus ei sekku indiaanlaste väikeste kogukondade eludele ka vahele. 6 erinevas piirkonnas elavatele indiaalnlastele on pikkade läbirääkimiste tulemusel antud autnoomia ja neile kehtivad pōlisrahvaste seadused. Neis tulemusis mängis suurt rolli ka USA valitsuse, kes neid toetas ja juhendas Panama valitsusega läbirääkimisi pidama.

Igatahes looduslikult täiesti imeilus kant, kus loodus, linnud-loomad ja inimesed koos eksisteerivad vōimalikult valutul moel.

Edasi hakkasime liikuma me Panama kanali Atlandi ookeani poolse linna poole Colon. 24.01 tegime veel ühe üleöö peatuse imeilusas Porto Bello lahes, kus sai külastatud ka kohalikku Itaaliapärase menüüga restorani ja hommikul ka kindluse varemeid. Ka seal elavad inimesed looduse rütmis ja on väga sõbralikud.

Colon on väga kaootilise arhidektuuriga ja mitte üleliia kena sadamalinn, kus peatuvad kõik kanalit läbida soovivad laevad. Colon’i vabakaubandustsoonis asub Panama vabasadam, mis on mōeldud mitmesuguste kaupade ekspordile USasse, Euroopasse, Ladina-Ameerikasse ja Kariibi mere piirkonda.

Seal tuleb läbi teha tolli formaalsused ja saab täiendada proviandi varusid. Korralikud kauplused on täitsa olemas ja Ameerika kaubamaja sarnane ostukeskus Colon 2000 Duty Free pakub kaupu igale maitsele ning rahakotile.

Kesklinna peatänavale ei soovitatud jalutama minna ja tõesti Colon’i linnast läbi sõites olime jahmunud sealse mustuse, tänavate kaootilisuse ja vaesuse pärast.

Kesklinna Coloni sadama juurde on rajatud spetsiaalne maksuvaba Colon Free Zone piirkond suurte kaubalaevade teenindamiseks ja sealt liigub maksuvaba kaup otse laevadele edasi transportimiseks teistesse maadesse, üle Kariibi mere või läbi kanali Vaiksesse ookeani, nagu ka meie liikuma soovisime. Linnas uhtegi purjejahtidele mõeldud sadamat pole.

Õnneks saime koha seal kõrval asuvas Shelter Bay Marina sadamas, mis oli imeilus pärl selle muu keskel. See asus nii looduse keskel, et pidevalt vōisime kuulda Metsast tulevat Möiraahvide ulgumist ja haukumist. See oli päris kōhedust tekitav, seni kuni olime ise varahommikusel matkal neid ahve kohanud ja näinud, et tegemist oli pisikeste mustade ahvidega, kes on inimpelglikud ning alati hirmul ōhus lendavate suurte kulliliste pärast. Möiraahvi möire on vajalik karja isastele oma territooriumi hoidmiseks ja kohaloleku teadvustamiseks.

Teine hirmus loom pidi olema mangroovi vōsades elutsev krokodill ja nende eest hoiatati plakatitel, ärge minge ujuma isegi mitte jōkke ega kanalisse.

Shelter Bay Marina rajati 1980ndate aastate paiku Panamast lahknud USA sõjalaevade baasi asukohta, mis oli heas asukohas ning turvaline ka tuulte suhtes, sadamas oli olemas kōik vajalik ja vastas tänapäevasele infrale.

Seal oli hea oodata meile antavat kanali läbimise järjekorda, mida lōpuks tuli oodata kokku terve nädala.

Otsisime tegevust oma päevadesse, siis kas varahommikuse linnu ja ahvide otsimisega metsarajal, hiiglaslike konteinerlaevade jälgimisega kanali läbimisel, linnatuuril või võtsime ette rahulikuma Fred Jüssi mälestamis-mölutamispäeva, mil jõudsime isegi raamatut lugeda ning veidi omas elemendis eksisteerida.

Shelter Bay sadamasse jõudsid meile järele ka ARCi ümbermaailma purjetamise jahid, mis alustasid jaanuaris 2025 St.Lucialt, just sealt kus me oma üle Atlandi Regatiga lopetasime 2023. aastal. Tore oli kohata jälle masti tõmmatud ARCi lippe ja tunda ennast veidike kodusemalt omasuguste seltsis. 

Selle ootamise nädala jooksul sai ette võetud mitmeid matkasid nii indiaani küladesse, koskede juurde kui ka Grand Isle saarele mis kõik üllatasid omanäolisusega. Panama loodus on uskumatult mitmekülgne ja ilus, nii kui sa linnast välja jõuad.

Kanalit asusime me läbima 31.1 kl 4.45 varahommikul. Kuna meil suurust 65 jalga, siis pidime võtma peale ka lootsi, et see läbimine täiesti turvaliselt mööduks. Kanali läbimine tähendab 3 lüüsi sinna sisenedes, Coloni poolel ja 3 luusi valjudes juba Panama City pool Vaiksesse ookeani. Selle 3 luusiga tosteti meid 35m kórgusele ja seal labisime me ~80km pikkuse kanali mis labis imeilusat Gatuni järve. Tapselt sama ilus loodus nagu Soome saarestikus, ainult mändide asemel kasvasid seal palmid.

Ja peale lüüside läbimist olimegi joudnud Vaiksesse ookeani ja Panama Citysse. Kuna see sattus aega kui Trump oli just Presidendi ametisse asunud ja esinenud oma Panama kanali tagasivōtmise avaldustega, siis koik sumises sellest, nii kohalikud telekanalid kui inimesed.

Tuleb valja, et Panama riigil polegi oma armeed, vaid ainilt politsei ning nende turvalisuse garantii ongi USA, kes on neid lubanud kaitsta kui selleks peab vajadus olema. Naiteks Kolumbia vastu…Ehk paris raske ameeriklastele vastu hakata.

Kuid Panama City üllatas meid samuti taiega. Ise olin siin käinud viimati 10aastat tagasi ja siis jattis see linn palju viletsama mulje kui nüüd 15 aastat hiljem. Ilus vanalinn, mis oma korda tehtud tanavate ja majadega meenutas pigem mingit mandri Hispaania väikelinna. Ja eemal kōrgumad uus linn koos ostukeskuste, pilvelōhkujate, rahvusvaheliste hotellide ja finantskeskustega.

See sadam kuhu suundusime jäi natuke linnast kōrvale, umbes nagu Pirita sadam Tallinna vanalinnast. Sadam asus Flamingo saarel ja kandis ka sama nime. Seal lubati meile kohta 3ks ööks, seni kuni ARCi purjekad kanali läbivad ja kogu sadama enda alla vōtavad. Ja vaat aga üllatust kui kohtusime seal kõrval väiksemas sadamas Portugali lipu all seilava uurimisotstarbelise jahiga Eugen Seibold, millel kapteniks Kaarel ja stewardessiks meie enda Meribelil töödanud Riin. Kohtumisrōōm oli mōlemapoolne.

Meie vabade päevade hulka jäi väljasõit Gamboa Loodusreservaati. ..

Seal ühel pool ääristab kanalit Gatun järv ja teisel pool jõgi Chagres. Super kaunid vaated siin, eriti ajalooliselt tähtsale jôele. Siitkaudu käis kallis kaubavahetus enne Panama kanali rajamist. Ja päris indiaanlaste näidiskülad on turistile näitamiseks siiani alles, muidugi üsna kaasaegsegsed, aga küllaltki originaali sarnased.

See on huvitav ja teistmoodi piirkond päris indiaanlastega. Ei osanud seda oodata, et väikeses kogukonnas primitiivsetes elamistingimustes  elavad sõbralikud ja elurõõmsad mitte pealetükkivad mitmelapselised noored indiaaniperekonnad. Elatust teenitakse käsitööga, iga turist on väga oodatud ja väikseimgi toetus kogukonnale hinnaline, sest neist sissetulekutest koolitatakse ka lapsed kuskil kaugemal saarel vói hoopis linnas.

Loodus Panama kandis on vâga lopsakas, kus kuumale troopilisele kliimale annavad jahutavat varju kōrged iidsed vihmametsad ja metsad oma ohtudele vaatamata kutsuvad avastama. Hoiatatakse küll boade ja krokodillide eest , aga meie neid ei näinud, igatahes otsisime küll. Ja Möiraahvid vaatamata oma hirmsale häälele jäid alati vaid kaugustesse ja hoidsid meist eemale.

Mitmel päeval käisime ära ka linnas ja käia ära ka Taboga (mitte ajada segamini Tobago) saarel. Ühesōnaga, seda kōike lühidalt kirjeldada on raske, aga kui üldiselt vōetakse Panamat kui ühte läbisōidupunkti siis see maa väärib pikemat kohalolekut ja tutvumist, nii erilisi kohti, looduslikke vorme ja vaatamist on siin, et nadal tuleks siin kindlasti peatuda. Eriti ilusad on kõik väikesaared mida on siin sadades, nii järvistus kui merel, nii Atlandi kui Vaikse ookeani poole peal!

Ja saabuski paev tankida taas tais koik paagid, alates diislist kuni joogivee ja kummika paakideni ning lahkuda Panama Cityst 6. Veebruaril suunaga imeilusale Contadori saarele-Pärli saarestikus, mis ullatas meid koiki veelgi rohkem kui senine, kuid sellest juba jargmises postituses!

P.S rōōmustasime kōik, et elektrisüsteemi lahtiühendamine nii hästi läks, oleme ikka tublid! 🇪🇪🇪🇪🇪🇪👏🏻👏🏻👏🏻