Ees seisis 4-päevane meretee Põhja Atlandil. Otsad lahti Cascai sadamas kl 15;10 ja võtsime otsesuuna Santa Cruz'le Tenerifel. Mingi tunnikese liikusime turvaliselt ja kõikumata ja selle aja jooksul saime Triinuga kenasti juurviljase kanasupi valmis keedetud. Oli vaja ju arvestada, et seda jätkuks mitmeks söögikorraks ja oleks lihtne võtta kui rahvas süüa soovib.
Ilmaprognoos näitas külgtuule jätkumist kuni järgmise päeva õhtuni ja lootust oli, et peale seda muudab tuul suuna ahtrisse ja saame hakata ka purjetama. Esimese päeva õhtuni üritasime oma kurssi hoida, et teekonda mitte pikendada. Tundide kaupa jätkasid lained tüürpoordi rammimist ja oli selge, et lainetus ei vähene veel 24 tunni jooksul. Mere jõud lükkas meid vägisi Gibraltari ja Aafrika poole, seetõttu muutsime ise ka autopiloodi kurssi 10 kraadi pakpoordi.
See oli õige otsus, sest kohe muutus laeva käik kergemaks ja sujuvamaks. Olukord laeval muutus mõne aja pärast veidike paremaks ja see lubas meil lauda istuda ja lasime kanasupil heamaitsta. Triin kahjuks juba enam sööma ei tulnud, sest merehaigus tahtis uuesti peale tulla ja parem oli juba aegsasti koikusse keerata. Ka minul jäi see kanasupi eine viimaseks. Edasi loobusime Triinuga kaheks päevaks kohvijoomisest ja päris söögist. Ainult väike näks, vesi ja banaan isutasid. Enesetunne oli niivõrd vilets, et arvuti vaatamisest ei tahtnud mõeldagi, silmad olid väsinud, pea uimane ning teisel päeval lausa valutas. Pikali olemine veidi leevendas olukorda ja lubas väikeste pauside kaupa natuke liigutada ka, nii tunnike või nii.
Mehed sel ajal olid väga tublid ja käisid graafiku järgi kordamööda roolivahis. Vahepeal tõmmati Genu ka lahti, et proovida, kas laev saab kiirust juurde. Aga sellegi korra purjetamise aeg jäi lühikeseks, sest tuul ei tahnud sugugi hoogu juurde anda, pigem takistas.
Kolmandal päeval ônnestus avada ka Paraseiler ja see oli võimas vaatepilt. Nii ilus puri ja ilus ilm, mis nii viga purjetada👏🏻
Päevasel ajal olid meil kogu aeg kalaliinid laeva tagant vette lastud ning 2. päeval sattus ka uus tuunikala konksu otsa. Sedapuhku juba tunduvalt suurem ja sellest jätkus meestele värsket kala mitmeks söögikorraks. Teemu, kes oli meile sellel reisil nii tüürimees kui ka õpetaja, osutus ka heaks sashimi kokaks, kelle serveeritud värsket kala me kõik nautisime.
Olgugi, et ookean Gibraltari väinas oli karune, nautisime nende vete sügavsinist värvi. Sellist värvi näitab vesi kui ümberringi laiub sügavus. Selles piirkonnas on vetepõues peidus mitu mäetippu ja sügavaimad kohad nende ümber on 4000 meetri juures. Päris kõhedust tekitavad faktid küll.
Uuel päeval oli taas meil kalaõnne, kuid kuna kalaisu oli juba täis söödud ja tuuna oli ka päris pisike, lasksime selle vette tagasi, et ta kosuks veidi suuremaks😊
Kolmandal päeval olid lained juba päris väikeseks jäänud, ookean õõtsutas sujuvamalt pikkade laine vahedaga ja see enam ei häirinud nii palju. See pikapeale aitas ja sillerdav päikesepaiste peletas eelmiste päevade kehva enesetunde. Tahtsime Triinuga mõlemad juba süüa ka ja tasapisi merehaigus taandus.
Laevadekil veedetud paar tundi andsid nii palju energiat, et läksime rõõmuga kööki tuunikala plaadikooki ette valmistama . Kosutava soe amps ja värske salat olid just need mida kõht ootas.
Õhtul valmistas Teemu meile omaltpoolt tema kuulsat karbonaadi kartulipudruga ja pakuti ka klaasike punast veini. Selle öö magasime kõik rahulikult ja täielikult teadsime, et homme jõuame Tenerifele.
Päikesetõus oli saabumise hommikul väga ilus ja ilm rahulik. Ka temperatuur oli juba väga palju soojem kui Portugalist välja sõites. Meri oli juba tõusnud 23C ni ja väljas oli 26C. Liikusime täiskäigul lõunamaa soojuse poole.
Tenerifele lähenedes läks nii ilm kui tuju veelgi soojemaks ja paremaks.
Lõpuks enne sadamat oli meil juba soov ujumiseks nii suureks läinud, et võtsime kiiruse maha ja hüppasime merre ennast värskendama ja veidike ujuma.
See oli tõeliselt õige tegu, sest see pühkis viimasedki merehaiguse tunded minema ja elu oli taas ilus. Santa Cruz sadam juba paistis ja olime hingelt valmis koheselt peale sildumist sukelduma Santa Cruzi linna vaatamisväärsustega tutvuma! Tahtsime kiirelt sellest 4 päeva kestnud värinast ja ebakindlast jalgealusest pääseda ning kuival maal toetust leida.
Santa Cruz elas juba Halloweeni meeleolus ja kuna oli pühapäeva hommik, siis linn oli rahvast tulvil. Majad olid kaunistatud üks paremini kui teine ja pered olid tulnud kodudest välja ilusat ilma ja kohvikutesse head ja paremat nautima.
Ees seisis meil tore soe õhtu ja läksime meeskonnaga koos välja sööma meeldivasse hea menüüga bistroosse , mis oli huvitava koha peal väikse tehisjärve kaldal .
Olime läbinud kokku 713 NM, see oli esimene pikim lõik ja me kõik olime ära teeninud väikse puhkuse ning meelehea.
Meie lendasime juba järgmine hommik Eestisse, et Armin saaks osaleda Tallinna Jahtklubi hooaja lõpetamisel ja saaksime veel korraldada üle ookeani purjetamiseks vajalikke ettevalmistusi. Kippar Risto, Teemu ja Hendrik viisid Meribeli turvaliselt Las Palmasse ja parkisid jahi meie kohale Muelle deportivos de Las Palmas. Järgmised uudised juba Las Palmast ja meie stardist ARC-ile 19.11
Comentários