Kariibimerelt lahkusime jaanuari viimasel päeval, peale pikka seiklemist Kariibimerel olimegi kohal Vaikses ookeanis, arvestasime, et meil jääb aega nii nädalake, et liikuda ringi Panama vetes ja saartel.
Olime Meribeli’ga seisnud hästi arendatud ja atraktiivses Flamenko sadamas Panama City lähistel, see on erasadam, aga sadamale kogumahu annab aastaid varem ehitatud Reisilaevade Terminal.
Sellest erasadama osa võtab aluseid vastu aastast 2004 ja on nädalalõppudel väga perekeskseks piirkonnaks paljude restoranide, baaride ja kauplustega.
Olime mõnusalt saanud veeta aega nii särinat täis elujõulises suurlinnas kui ka roheluses ja puhtas looduses, eksootiliste lindude, loomade ja armsate väikesekasvuliste pärismaalaste hulgas.
Veebruar 6. peale lõunat läksime merele ja edasi siiski Ecuadori poole, mitte otse Galapagosele. Teeme lisaks pea 700 miili sõitu ja külastame Ecuadori, kui juba nii kaugele tuldud sai.
Üks asi, mis tekitab meelehärmi uuele maale sisenemise puhul, on tülikad ja aeglased väga bürokraatlikud sisse registreerimise protseduurid, aga arvestame sellega ja üritame jääda rahulikuks.
Et mitte põrutada otse, tegime vahepeatuseid Panamale kuuluvatel Pärli saarestiku saartel. Et ankrusse jõuda enne pimedat valisime esimeseks peatuseks Contadora saare, mis asub 36 miili kaugusel Panama Cityst. Igal juhul on valges kindlam navigeerida kalavōrkude ja ulpivate palkide tōttu või mine tea mis veel vees ette võib jääda, Nagu mõni laev on sõitnud täitsa ilma tuledeta ning pole ka AIS ‘il ega radaril nähtav.
Jōudsimegi ilusasti kl 18.30 paiku Contadora juurde ja jäime ankrusse ööbima, oma arust heasse kohta. Maale me sel õhtul enam ei saanud, proovisime minna ka, aga seal oli imelik kai, mis tõstetakse madala vee ajal mõõna ajaks ööseks üles. Hommikul varakult tuldi meile ütlema, et seisame lennukite maandumisrajal täpselt ees. Väikesel supersaarel on nimelt lühike lennurada, mis teenindab Panama Cityst saabuvaid väikelennukeid. Varsti peale Meribeli ümberparkimist hakkasidki saabuma kõigepealt kiirlaevad Panama Cityst , mehaaniliselt opereeritav sild lasti alla ja saime ka ise maale. Kell 10 maandus 1. lennuk ja kuna oli reede, siis jätkus see nii terve päeva jooksul. Lennukid laskusid tõesti peaaegu meie laeva kõrvalt ja võtsid mitte kaugel mastist suuna üle puude latvade paistvale maandumisrajale. Väikelennukeid maandus tihemini kui Tallinna Lennuväljal.
See saar ületas meie kōiki ootusi, kuna seal olid arhitektuurselt ilusad ning kaasaegsed villad ehitatud otse mere kaldale, peaaegu nagu Miamis vōi kus iganes mujal arenenud maal. Teed olid korralikult asfalteeritud, ilusad mitte ülerahvastatud ujutavad rannad mõnusad ja huviavad, valgelt liivaselt rannalt võis leida igasugu huvitavaid teokarpe, mida võtsime mälestuseks ka kaasa.
See saar osutus huvitavaks, veetsime mitu tundi “mootor muulaga” ringi sõites , tegime selle ajaga saarele mitu ringi peale ja üllatus üllatus kohtusime saarel ka eestlastega, kes sinna pulmapeole olid kutsutud. Käisime mitmes kohas ujumas ning valisime koha välja õhtusöögiks, leidsime ühe 4* Hotelli restorani otse mererannas. Sadamasilla juures saime meestega kokkuleppele, et 20$ eest lastakse ka peale päikeseloojangut, meie restoranist tulekul sild spetsiaalselt alla, et pääseksime kummikale ja laevale ööbima.
8.02 Järgmisel hommikul võtsime veel niipalju aega, et jõuda ära teha saarel jalgsituur, mis oli muidugi päris katsumus, sest ega õhuteperatuur pole leebemaks läinud, pigem liikudes lõuna poole muutub õhk veelgi kuumemaks ja õhuniiskus tõuseb iga päevaga. Peale väikest värskendust hiivasime poole päeva paiku ankru, et edasi sõita veel väiksemale vaid kümnekonna püsielanikuga San Jose saarele.
San Jose saar 44 km2 on Panama viimane Pärli saar Vaikses ookeanis. Ka see saar oli eriline kivise rannajoonega, veel metsikum, suurel osal saarest laiub seal lopsakas kohati läbipääsmatu mets ja puisniidud. Sadamakaid ei olnud ja sinna pääseb ainult kas paadi või purjekaga ja kummikaga liivale sōites vōi lennukiga lennates.
Seal on ka saare kõrgemal platool väiksem peidetud lennurada,
Selgus, et seda saart kasutati 2. Maailmasõja ajal USA sōjaväe baasina (aastatel 1939-1947), seal testiti keemiarelva ja sinna oli peidetud palju maamiine ja lõhkeainet. Peale USA armee lahkumist sai Panama saare endale tagasi ja kaksteist aastat tagasi USA armee käis ja tegi saare ka sõjatehnikast, okastraadist ja lõhkeainetest. täiesti puhtaks. Hea tase mis…Sellegi poolest ei soovitata saarel tänaseni ilma giidita kolama minna.
Sellel saarel pakub majutust ainult üks 3* motell väikeste onnidega, olemas on ka heal tasemel restoran ja päris tasemel infinity pool basseinialaga, kompleksi juurde jääb ka väike liivarand.
Hea meel oli näha, et nii eemal vete keskel asuval saarel oli puhkamas inimesi, kes ka sinna lennanud lennukiga kohale ja kaugelt. Hotellikompleks kogu saare maadega kuulub Panama Airi omanikule ja eks lennufirma oskab piletihinda reguleerida nii, et kaasa aidata ka hotelli täituvusele. Täna on see saar muide müügis!
Enne saarele jõudmist püüdsime me uue huvitava nii 10 kg kala.
Meil oli plaan, et viime selle saare restorani koka kätte, nii me tegimegi ja see plaan töötas hästi. Restoran polnud sel õhtul ülekoormatud ja õnneks mehed said kokaga jutule. Veidi seletamist ja kätega vehkimist ning asi sai aetud. Tahtsime kookoses keeratud ja kergelt praetud kala, jäime endile kindlaks, kuigi köögiseltskond väitis, et see pole hea kala, et see on Crevalle Jack ja kohalikud seda üldse ei püüa. Ja teate mis, paari tunni pärast kui meile meie tellitud rooga serveeriti, siis tõdesime, et see oli üks parimates meie endi püütud kaladest üldse. Kalal oli hea pehmekoeline tume mahlane liha ja kala maitse ei domineerinud. Tore leid!
09.02 Uut hommikut alustasime ATV tuuriga ja kihutasime mööda inimtühja metsikut saart mitu tundi ringi. Peale seda lõõgastusime basseini ääres, kinnitasime keha ja tegime tutvust toredate papagoidega ja tuckaniga. Tucan oli nii julge, et ta istus Arminile lausa õlale, klõbistas oma pika nokaga tema telefoni kallal ja võttis meelsasti meilt õuna tükke vastu.
Kahju oli kohe lahkuda, aga ees ootas pikk 650 miili teekond Ecuadorini. Läksime veel õhtul pimedas teele, seekord siis suurele merele, kus ei ole tavaliselt pandud kalavõrke ega püüniseid ja kalapaadid hoiavad ka kaldast teatud distantsi. Arvestasime, et päralejõudmiseks läheb meil aega nii 3,5 päeva.
Teekond algas hea tuulega ja saime üle pika aja heisata ka paraseili, mis meile tublisti kiirust juurde andis ja ilus oli ka, see puri on iludus, kõikide laevade uhkus, kui seda kasutatakse.
Purjetada oli vaja pikk maa ja iga purjede all sõidetud miil tuleb kasuks, aga kahjuks õhtupoole tuul vaibus ja muutis oma suunda ja ei aidanud meid eriti kogu edasise teekonna jooksul.
Salimases olime broneerinud aja, et lasta puhastada tuukritel oma laeva põhja, nii nagu Galapagose’le sisenemise eeskiri ja nõuded ette näevad. Ilma spets puhatuseta on keelatud siseneda Galapagose vetesse, nii võideldakse igasugu paadi põhja külge kinnituvate molluskite ja kasvude, n.ö. uute võõrliikide vastu. Salinases peale paaritunnist veealust kallist survepesu, anti meile kaasa vastav kirjalik dokument, seda ka meilt kohalejõudes kohe küsiti, Lisaks otsiti laev läbi ja visati minema meie apelsinid ja teised eksootilised puuviljad. Kahjuks meile antud nimekiri osutus puudulikuks, olime eelnevalt arvestanud, et keelatud on kaasa viia töötlemata liha, mangosid, mune, lemmikloomi, taimi jms. Proovisime tsitruselisi saarel uuesti osta, aga sellist värsket kaupa sel nädalal küll kaupmeestel pakkuda polnud. Mune saime, aga need olid ka kauaseisnud ja sinised.
12.02 kl 17:15 umbes 100 miili enne Ecuadorini jõudmist ületasime me Vaiksel ookeanil ekvaatori ja meremeestele omaseid traditsioone ja merekombeid järgides sooritasime Meribelil henseldamise, ehk ristimise neile neljale, kes pardalolijatest ületasid ekvaatori esmakordselt. Enne kui päike kukkus alustasime valjude merelauludega ja lootsime, et Merevana Neptun kuuleks meie kutset ja astuks Meribeli pardale keset sinavat vahutavat veevälja kaugel maast ja tsivilisatsioonist.
Ja meil oli õnne, et Neptun saabus ise kogu hiilguses, mitte ei saatnud oma tigedaid ja salakavalaid käskjalgu ega meremadusid. Kapten palus aupaklikult võtta vastu meie noored algajad meremehed ja kontrollida nende merekõlblikust, kuulata nende antavat püha vannet Meribeli ja tema meeskonna ees ning austada merd ning Merejumalat alati ja kõikidel meredel.
Väga lustakas õhtu oli meil ja kõik ristsed läbijad said ka sellekohase tunnistuse Kapteni allkirja ja Meribeli templiga.
Taevas oli sel õhtul eriti selge ning tähti täis ja särav linnutee näitas teed kümnetele pimeduses hõljuvatele valgetele lindudele.
13.02 Jõudsime varahommikul Salinase reidile Ecuadoris, kuna sadama kaid meie suuruse jaoks ei olnud, siis ankurdasime seal Puerto Lucia Marina jahtklubi ette, jäime sinna 5ks päevaks. Salimas oli üsna igav linnake ja see ammendus meile juba esimese õhtuga.
Kuna vaja oli oodata laeva põhja puhastamise pärast, siis tellisime transfeeri ja ostsime ära lennud, et lennata pealinna Quito’sse.
Quito on ametlikest pealinnadest kõige kõrgemal asuv pealinn, nimelt Quito asub Andide mäestikus 2850m kõrgusel merepinnast ja seal olles oli samasugune tunne, nagu oleksid kuskil Alpide kõrges suusakuurortis, kus õhk on hõre ja ajab hingeldama. Linn ise oli väga kena, ehitatud kõrgele mäe otsa ja algselt kaua aega enne hispaanlaste vallutamist (1534.a.) püsis seal Inkade Impeerium, mida loetakse vanimaks pelinnaks Lõuna -Ameerikas. Quito on ajalooline keskus ja loetakse suurimaks ning paremini säilinud linnaks Ameerikas.
Trotsides vihmast ja külma ilma, käisime suusatõstukiga ära 4000m kõrgusel oleva kraatri tipul, kust oleks pidanud olema imeilus vaade alla linnale, aga meie jaoks kahjuks polnud see õige päev, ladistas sadada vihma ja elektrikatkestuse tõttu seiskusid ka tõstukid. Kaotasime mitu tundi istudes sombuse ja uduse mäe otsas ilma parema palata ja vaateväljata.
Ja kuna me olime päris kõrgel mägedes, siis oli ka õhutemperatuur päris jahe, nii 13 kraadi, meile päris harjumatu.
Näha oli, et enamuses restoranides kasutati gaasi soojendeid laudade kohal ja inimesed olid hoopis teistmoodi riietatud kui ookeani ääres. Quito linn on ehitatud kogusuuruses mäe peale ja selle ümbrusesse. Nii on linnas ringiliikumine üsna raske ja hingeldama panev, iga tänav on kas suunaga mäest üles või alla, kirikute ja katedraalideni jõudmiseks oli vaja liikuda tänavaid pidi kõrgemale ikka mitu kilomeetrit. On ju pühakojad peaaegu alati rajatud kõrgemale paigale ja sealt on nad nähtavad kaugele.
Elanike arv Quitos on 2,7 miljonit, see on väiksem kui Ecuadori ookeaniäärses sadamalinnas Quayaquil, kus elab täna juba rohkem kui 3 miljonit inimest.
Quayaquil’is ööbisime ka ühe öö enne lennule minekut Olime võtnud hotelli nende downtowni, kus hiilgasid kõrghooned ja tundus, et rahvas on oma eluga seal rahul. Mudane jõgi tõi kaugelt mäestikust alla palju mudast ja sodist vett, aga see vist on seal tavaline. Ilmateade oligi lubanud tavalisest suuremat vihma. Olime päris ehmatanud, sest järgmisel päeval lendasime ise ka sinna mägedesse Quitosse, õnneks olime kaasa võtnud vastavad riided ja jalanõud.
Kõige suurem atraktsioon Quyaquil’is oli kaabelraudtee, mis liikus üle jõe ja ka linnas peatänava kohal, ehk tegemist oli ühiskondliku transpordi liiniga teiste liikumisvahendite kõrval.
18.02 õhtul oli viimane aeg lahkuda Salinasest Galapagose saarte suunas. Enne siis korralik väljamöllimise protseduur kuhu sõitis kohale terve armee ametnikke ja sõjaväelasi, kes kõik erinevaid dokumente täitsid ja passe kontrollisid ning tembeldasid. Ei tea küll miks seda vaja on, kuulub ju Galapagos samuti Ecuadorile ja riigist me ei lahkunud, aga siiski nii ametlik kord ette näeb.
Juhtunust teekonnal-
Väga hea kalõnn heas mõõdus tuunikaladega ja et mitte kuritarvitada Merevana hellust saagirikkuses piirasime Tuunikalade väljapüügi hulka ja piirdusime 2 parajas mõõdus Tuunaga. Sellest saime piisavad tagavarad värskest hõrgust kalast ja vaakumpakendasime fileed järgmisteks söögikordadeks sügavkülma. Tuunikala säilib värskena ja on väga hea ka peale jääkambris säilitamist. Väärt kala ei kaota grammigi oma maitseomadustes.
Missioon-Punajalg Booby’d
Uskuge või mitte, aga aitasime nelja lindu, kes Meribeli laeva kasutasid oma rändeabina, sest nad ööbisid meil kahel ööl reelingu küljes. Vanem juba punajalg, tuli kohale hiljem, aga tema selle aasta veel hallisulelised pojad saabusid juba paar tundi enne päikeseloojangut. Nad võtsid meie laeva kui turvalist puhkepaika, et öö üle elada ja puhata. Tundub, et need linnud näevad hästi ja teevad tööd päeval ning eelistavad lennata valges. Niipea kui saabub videvik, peavad nad leidma paiga magamiseks. Mõnele meist tekitasid nad kõva meelehärmi oma mustamisega, aga mina kui suur loomaarmastaja ei lubanud neid vastu ööd enam eemale ajada. Saime nendest hetkedest palju toredaid klippe. Mul oli tunne, et ma olen kohustatud neid aitama.
Ja, mis siis Galapagosele kohalejõudes selgus, et punajalg Booby on haruldane liik Galapagosel. Neid on seal vähe ja domineerivad sinijalg Booby’id, nende lustakate lindude figuure on kunstnikud voolinud paljudes erinevates suurustes ja poosides, võib osta linnukese pildiga riieteid või soetada endale hõbeehte mida ihaldad.
Küllap kunagi tõusevad hinda ka punajala meened ja loodame, et punajalg leiab ka endale selle õige piirkonna pesitsemiseks neil eksootilistel kaitstud saartel.
Galapagosele sisenedes olime sunnitud taaskord tegema läbi aegavõtva sissemöllimise nagu oleksime saabunud uude riiki.
Jõudsime 21.02 hommikul vara Galapagose vetesse ja möödusime suuremast saarest San Cristobal. Kell 10 paiku olime kohal isla de Santa Cruz lahes, kuhu me peatuma jäime kogu saarestikus viibimise ajaks. Kõigepealt võtsime laevas vastu terve brigaadi ametnikke, kes laeva saabus tund peale meie kohalesaabumist. Kogu laev otsiti läbi, esitati küsimusi nii ja naa, kus tuleme kuhu läheme. Veidi avaldati ka austust, et nii suurt asja tegemas oleme, ikkagi ümber maailma seilamine jne. Aga ikkagi, mis teha eeskirjad vajavad järgimist ja sellepärast visati minema meie magusad apelsinid ja ka teised eksootilised puuviljad.
Miks me olime nii rumalad ja ei osanud lugeda ridade vahelt, meile antud nimekiri osutus kahjuks puudulikuks. Kirjas oli, et keelatud on kaasa viia töötlemata liha, mangosid, mune, lemmikloomi, taimi jms. Aga miks siiski miski jäi kahe silma vahele?Proovisime tsitruselisi saarel uuesti osta, aga sellist värsket kaupa sel nädalal küll kaupmeestel pakkuda polnud. Mune saime, aga need olid ka kauaseisnud ja sinised. Kanaliha pidavat toodama igal kolmandal nädalal jne.
24.02 Vabariigi Aastapäeva auks alustasime hommikut hümni laulmisega. Meil oli veel järel Eestist kaasavõetud musta leiba ja kilu mis leidsid eriti sooja vastuvõttu kogu meeskonnalt!
Fakte Galapagosest- Galapagose Rahvuspark hõlmab 97 % kogu saarte pindalast, 60 tuhat km saarte kogupindalast on looduskaitse all, suuremaid saari on 13, elanikke leidub 4 saarel, kus iga saar eksisteerib eraldi kogukonnana.
Linnud, loomad, iguaanid ja kilpkonnad on saartel leidnud kõik endile turvalised piirkonnad pesitsemiseks ja poegimiseks. Looma- ja linnuriik on kirev ja haruldane, nad on julged ja lasevad inimesi väga ligidale. Merilõvisid on peaaegu igal pool, nad loivavad linnatänavatel ja peesitavad oma ranna lesilates kõrvuti inimestega.
Pingviinid elavad ainult Isla de Isabelal , seal oli enne Darwini aega ka suur merikilpkonnade leviku ala. Kahjuks kurb ajalugu räägib, et sajandi jooksul söödi ära 100 tuhat suurt merikilpkonna. Nende lihast tehti konserve ja selle tootmiseks oli püsti pandud konservivabrik. Samuti kaubeldi nende kilpidega.
Täna püüavad Ecuadori Rohelised ja ja ookeanide kaitsjad taastada võimaluste piires kõikide liikide säilimise ja minimaliseerida inimlaste mõju looma-, linnu- ja taimeriigile. Selleks ka see põhjalik inpektsioon nii saartele sisenedes kui ka lahkudes.
Kogu Galapagos on oma 200 saare ja kaljuga võetud looduskaitse alla ja seal ilma kohaliku tuurikorraldajata ringi seilata ei tohi. Kõik väljasõidud tuleb osta tuurikorraldajatelt ja sõita snorkeldamis-, sukeldumis- või matkapaika kohale ainult kindlate alustega. Kõik peab olema korraldatud tunnitäpsusega ja valvsad silmad jälgivad kõikjal, et inimesed ei tülitaks sealseid loomi, kilpkonni, merilõvisid ega iguaane. Neile ei tohi liiga läheneda või veelvähem katsuda.
Need saared on tõesti unikaalsed oma looduse, taimestiku ja liigirikkuse poolest, loomad linnud ei oska seal inimesi karta ja iguaan võib oma munad muneda kasvõi linnas õlleka kõrvale liiva sisse.
Isla de Santa Cruz üks huvitavamaid vaatamisväärsusi on Charles Darwini keskus, kus on lisaks muuseumile ka väike teaduslinnak, kus toimub vilgas teadus- ja uurimistöö kõikide looma, linnu ja mereliikide paremaks tundmaõppimiseks, jälgimiseks ja kaitsmiseks püsimajäämisel.
Seal käib õppimas üliõpilasi kogu maailmast ja sinna kutsutakse ainult need kõige paremad, keda see keskus tuhandete soovijate hulgast välja valinud on.
Selles keskuses hoitakse suurte maismaa kilpkonnade (Tortoises) kolooniat, mida siis ka teadulikult uuritakse ja aidatakse pisikestel koorunud kilpkonnadel kasvada turvaliselt, kuni nemad omakorda saavad suguvõimeliseks. Osad neis hiljem lastakse vabasse loodusesse.
Ja kuna maismaa kilpkonnad võivad elada lausa 250 aasta vanuseks, siis saab neid uurida päris mitmete põlvkondade jooksul😊👍.
Darwiniga on sel keskusel niipalju seost, et oma ümbermaailma reisil purjelaevaga HMS Beagle 1835.a. peatus ta Galapagose saartel kokku 5 nädalat ja kaardistas seal niipalju erinevaid liike kui ta selle ajaga jõudis. Materjali sai palju ja hoopis hiljem kirjutas Darwin oma mõtete ja järelduste pealt kokku Evolutsiooniteooria.
Galapagos oli üks meie reisi väga olulisi peatuskohti, just selle unikaalsuse ja uskumatute sukeldumisvõimaluste poolest. Meie mehed käisid seal sukeldumas kokku 4l korral ja snorgeldasime kõik koos merelõvide, haide ja merekilpkonnadega ka mitmes erinevas kohas. See oli uskumatu kogemus ja soovitan sinna kõikidel ümber palli purjetajatel minna ja piisavalt seal peatumiseks aega varuda. Kiirlaevad kõikide saarte vahel liiguvad kiiresti ja mugavalt ja hotelle on igale hinnale ja maitsele vastavaid. Valige ainult välja see teile sobiv tuurikorraldaja. Käisime ise ka San Cristobalil, kus viibisime koguni 3 ööd, et jõuaks kergema vaevaga hommikustele tuuridele liikuda ja sukeldumistel osaleda. San Cristobal on väga armas kahe Muhumaa suurune saar. Saar oli väga puhas ja kena ning turvalisusega pole seal mingit probleemi. Pigem jäi mulle mulje, et seal veelgi rohkem hinnatakse ja väärtustatakse merilõvisid, kui hinnatakse turiste. Neid jätkus kõikjale, k.a. paatide tekid, tänava pingid, trotuaarid ja ära neid ei aja keegi. Nägin pilti kus terve liiklus seisis kuna merelõvi oli otsustanud magama jaada keset teed ja isegi taksod ei signaalitanud, vaid proovisid teda eest ära meelitada ja teelt kõrvale juhtida🤣😜. Galapagos on Merelõvide maa. Ja sõbralikud on nad inimeste suhtes ka, kuid omavahel kaklevad isased küll ja möirgavad selle juures päris tugevasti, nii, et ajab lausa hirmu nahka!
Samal ajal, kui meie seal, oli alanud koolivaheaeg ja kohalikud naudivad vabu päevi ning reisivad ise ka rohkem. Kõikidele saartele on minekuks suur tung, siin on see võimalik vaid koos tuurikorraldajaga ning väga piiratud aladel , kindlate paadidega ning valitud lahtedes. Algasid karnevalid saartel ja rahvas on päeva teises pooles, kui palavus veidi järele annab, ülimalt ülevas meeleolus, sest vaja on osa võtta kõigest toimuvast ning peredega koos tunda rõõmu ühissöömistest või taaskohtumistest.
Santa Cruz on väga sõbralik puhas paljude korralike söögikohtadega väikelinnake all mere ääres, kus vilgas elu ja liiklemine käib taksopaatide abiga Porto Ayora sadamas.
Kliima all vee ääres on vihmaperioodil kohutavalt palav ja niiske, aga mingit leevendust pakub sõitmine üles 400-500 m kõrgusele mäkke, nende Highland’i, kus taimestik on vahetunud matalamat sorti metsa vastu, kus ootamatult võid sattuda laavatunneli äärde või rohelusse peidetud vulkaani kraatri servale. Neid arvestatavaid kraatreid on Santa Cruzil 15 tükki.
Üleval mäel oli temperatuur oluliselt madalam ja vihma sadades lausa külm ja harjumatu, seal kõrgusel elavad vabalt täna suured täiskasvanud merikilpkonnad, kes on ümberasustatud kõrvalsaarelt Isabela.
Munemiseks rändavad merikilpkonnad mägedest tükk maad allapoole soojemasse ja jätavad sinna oma munad maha. Nii see kord on, mitte kõik pisi kilpkonnad kahjuks ellu ei jää.
Käes Galapagose viimane päev ja see oli tähtis päev, sest Meribelil oli suur Juubilar. Meie vanemmadrus Toonart sai 70. Tegime kõik selleks , et muuta see päev talle meeldejäävaks ja eriliseks. Enne mereleminekut tegime ikka korraliku kräu ja juubilar kostitas meid kõiki küla parimas restoranis. Pimedas läksime ikka merele, aga pidu jätkus hommikuni.
Kokku viibisime Galapagosel 12 päeva ja tegevust oli seal igaks päevaks kuhjaga ning elamusi samuti. Galapagoselt võtsime suuna 4. Märtsil Costa Ricasse, kuhu jõudmiseks tuli läbida 700 miili ja olla merel 4 ööd ja päeva. Kuid sellest juba järgmises postituses.
Comments