Vahepeal sai Meribeli meeskond juurde uusi liikmeid, saime uue kippari Risto näol aga uus tüürimees tuli ja ka läks, nimelt merehaigus võimendas tema kroonilised terviseprobleemid ja meredega harjunud mehe kannatused pani meri liigagi proovile. Esimeses sadamas valis ta lennuki edasise seilamise asemel. Sõitsime edasi ilma tema abita.
Mul on hea meel, et sellel Bordeaux-Tenerife etapil liitus meiega Kati sõbra Rauno ema Triin, kes on abivalmis, särtsakas, seltskondlik sõber ja ka väga hea kokk. Triin tegi hiljuti ära laevajuhtimise paberid, üsna kohe praktika mõttes, käis ta Tšiili vetes purjetamas. Seekord tuli ta kaasa, et katamaraanil purjetamist proovida ja kogeda tugevat merd. Biskaia lahes, möödudes Hispaania läänetipust, toimetavad pidevalt muutlikud tuuled, segavad vastastikused hoovused ja ettearvamatu lainetus. See piirkond on kindlasti üks väljakutsuvamatest. Ja selle meretee ka meie läbisime.
Jōudsime veinikaubanduse suurlinna kolm päeva enne väljasõitu ja meil oli piisavalt aega toiduvarude ülevaatamiseks ning täiendamiseks. Käisime palju ringi ning veetsime kuival maal meeldivalt aega, see noortepärane linn ning super soojad ilmad andsid jõudu ja energiat. Tuuritasime ja kasutasime mitmed tunnid ka suurtes tuntud muuseumites. Meie esimene valik langes populaarsele veinimuuseum kultuurikeskusele Cite du Vin.
See uus moderne muuseum valmis mõni aasta tagasi ja on vapustav oma arhitektuuri, ekspositsiooni ja informatsiooni poolest. Võimsad ja efektsed ekspositsioonide saalid jutustavad veiniajaloost erinevates kultuurides ja tsivilisatsioonides. Omapärase disainiga hoone kõrgeimal 360 kraadise vaatega platvormil toimub veinide degusteerimine ning gurmeehuvilised võivad külastada head ja paremat pakkuvat restorani.
Siin pildil see saapakujuline ehitis ongi Cite du Vin.
Teine võimas koht mida külastasime oli allveelaevade punkrisse (ehit. 1941-1943 Saksa Mereväe poolt) installeeritud digišhow Beaux Arts Bassins des Lumieres. Seal olid valguskompositsioonideks kokku sobitatud Dali ja Gaudi mitmekümne aasta jooksul loodud teoste installatsioonid ja see näitus oli nii mahukas, et vaatamist jätkuks päevadeks.
Bordeaux on suursugune rattasōbralik ülikoolilinn, kus võid tundide kaupa lihtsalt ringi jalutada leidmaks uusi huvitavaid kohti, mida külastada. Ja kui on söögisoovi, siis kesklinnas või jõe ääres leiad lihtsa kliendisõbraliku tänavakohviku lihtsa kuid suupärase toiduvalikuga. Rääkimata tipprestoranidest, neid on Prantsusmaal rohkem kui mujal.
Autoga liiklemiseks oleks soovitav valida õige aeg, et mitte sattuda tipptunnile. Kuna sildasid ja ühesuunalisi tänavaid palju, siis tuleks arvestada teatud kohtades ummikutega ja aeglase liiklusega.
Viimasel õhtul pidasime ära ka eelmise tüürimees Andrese lahkumise peo. Tubli meremees oli Meribelil toimetanud kokku juba üle 5 kuu. Oleme Andresele väga tänulikud, et ta aitas Meribelil päris valmis saada ja oli kohapeal olemas olles meie silmadeks.
Kõik sujus ja laeva seadmed olid ka üle kontrollitud. MItme portaali ilmaennustused üle vaadatud ja kalkulatsioonid tehtud.
Ees seisis umbes 1612 NM pikkune teekond Bordeaux-Coruńa-Cascais-Santa Cruz Marina Tenerife-Las Palmas Gran Canaria.
Meil oli aega olla merel järgmised 15 ööpäeva. Arvestasime, et ilmastiku olude tõttu peame võibolla kuskil peatuma, et paremat ilma oodata ja vajadusel torm mööda lasta.
Hiliseim tähtaeg Tenerifele jôudmiseks oli määratud 29.10.
Hakkasime vaikselt koos laskuva vee vooluga liikuma 14.10 hommikul kl 7:40. Saime mootoritele juurde lisakiirust pea 3 sõlme. Valitud teekonna pikkuseks üle Biskaia-Hispaania Coruna sadamani tuli 415 NM. Ilmakaart näitas 2 ööpäeva rahulikumat lainetust ja soodsamat tuule suunda. Jõepeal olles saime ära valmistada lõunatoidud ja algus tundus rahulik.
Esimese päeva õhtul hakkas laine aga tõusma ja tuule suund pöördus paremasse pardasse. Meribel juba nagises ja sahtlid tuli korralikult sulgeda.
Videviku eel tulid meid vaatama paar delfiini, kes paari minuti jooksul laeva ümber hoogsalt sulpsutasid. Meri loksutas ja külglaines Meribel ja tegi imelikke liigutusi. Ta on ju päris suur ja lai, aga sellegi poolest segamini lained ja hoovuse press miksis lained lühikeseks ning taguvaks.
Selline meri tegi meid naisi pikapeale täitsa uimaseks. Olla oli parem suletud silmadega ja horisontaalasendis. Triin delfiine kahjuks ei näinudki, sest tema enesetunne oli veidi hullem kui minul. Sain sellel päeval veel enamvähem köögis toimetada, meestel polnud ju häda midagi ning nende kõhud nõudsid oma. Andsin endast parima, samal ajal mulksuvat kõhtu rahustada püüdes. Korralikku õhtusööki keegi ei söönudki ja kes sai keeras varakult magama.
Järgmine hommik 16. oktoobril oli hoopis helgem päikesepaisteline ja tuul oli pööranud ahtrisse juba öösel. See leevendas Triinul merehaigust ja hommikul oli palju kergem ärgata, sest enesetunne oli hea ja pea selge. Seilamine Corunani võttis kokku 49 tundi ja
sadamasse jõudsime 16. oktoobri hommikul kl 9:40. Kui seisime sadamas ja otsad kinni said, siis võisime kergemalt hingata ning kiirelt ilma segaduseta hommikusöögi lauda meie meremeestele katta. Olime teadlikud, et tulemas on uus torm, mis võib kesta mitu päeva. Igatahes oli Coruna sadam hästi kaitstud tormituule eest ja seal oli turvaline seista, et paremaid ilmastikuolusid oodata. Meribel jäi ootele, et jätkata mereteed esimesel võimalusel.
留言