Kariibid said oma nimetuse 15. sajandil saartel elanud indiaanlaste hõimu nime järgi.
Rodney Bay laht ja sadamapiirkond on rajatud suurte kaevamistööde ja süvendamise teel ja on Kariibidel suuruselt teine purjetamise keskus, kus kogunevad igal aastal kindlatel aegadel ümbermaailma seilajad küll suuremate või väiksemate, kiiremate või aeglasemate alustega. Detsembris ja jaanuaris on Rodney Bay sadam ja laht pilgeni täis igasugu aluseid.
Mereline troopiline kliima soodustab arengut ja kutsub investeerima ning koos suure sadama alaga tekitati sinna valge liiva randadega meeldiv elukeskkond ja puhkuste veetmise piirkond koos paljude söögikohtade ning pubidega.
Nagu ikka lōunamere kuurortis, pakutakse sealgi võimalust tegeleda erinevate surfivormidega, sukeldumise ja snorkeldamisega, kalapüügiga, päikeseloojangu väljasõitudega merele ja vihmametsas matkamisega. Igal reedel toimuvad lahe põhjakaldal Gros Islet’is Calypso muusika saatel tantsudega tänavapeod ja telkides või katusealustes pakutakse kohalikku toitu Rumminapsude ja õlle kõrvale. Iganädalase peo melu on kõva ja kindel on see, et kohalik eelistab meeleolu tõstmiseks jookidele pulbreid. Sellistele üritustele soovitati üksinda mitte minna ja kahtlastest kohtadest eemale hoida.
St. Lucia saar Väikestes Antillides kuulub täna koos Saint Vincent’i ja Grenadiinidega Briti Rahvaste Ühendusse. Suurem sissetulek saadakse saartel muidugi turismist ja siinsesse tipphooaega loetakse kuiva perioodi jaanuarist aprillini. Osaliselt on kohalikule oluline ka põllumajandussaaduste kasvatamine (suurim osa on baanaani-, ananassi- ja suhkruroo kasvatamisel) , head tulu toob sisse ka mitmekesine tööstus, sellega seoses tekib ka vajadus pakendite ning plastiku tootmise järele.
Peale Atlandi ületamist peatusime St. Lucial väikeste vahedega kokku mitu nädalat,
Kuni laevale saabusid meie lapsed, reisisime koos sõpradega ja oma Atlandit ületanud meeskonnaga.
Siin kaunis vaade Marigot Bay’le. Marigot Bay on seilajatele meelispaigaks ja seal peatusime meiegi, kord olles ankrus ja teine kord sealses üsna väikeses piiratud arvu kohtadega sadamas.
Olnud kenasti välja puhanud pikast Atlandi ületamisest, osa saanud St. Lucia edelas asuva Rodney Bay küla elust, käinud mööda saart ringsõidul ning kohtunud tublide rändurite ning teiste maade meremeestega.
Enne Santa Lucialt lahkumist käisime lähemalt kaemas saare vulkaani Qualibou.
See vulkaan purskas viimati 1766. aastal ja täna ta pole enam seismiliselt aktiivne. Täna seal geotermilises piirkonnas pulbitsevad vulkaani käikudest välja (Sulfur Springs) vaid kuumavee allikad, väävli- ja rauamuda ning kilomeetrite kaugusele levib väävli kirbe lõhn.
Seda saime lähedalt näha, kui päris sinna kõrvale sõitsime väikebussiga. Maapõuest väljuv vesi on 85C kuum ja seal tiikides käiakse ka munasid keetmas.
See vulkaan on maailmas ainuke , mille kraatrisse saab autoga sõita. Oleksime tahtnud sinna ka ise minna, aga park oli neil päevil suletud halbade ilmaolude pärast, üleval sadas vihma ja nähtavus puudus udu ja pilvede tõttu. Seetõttu jäi meil ka kümblemata kuumades mudavannides, oleks tahtnud küll proovida seda ekstreemsust, see protseduur pidavat mõjuma nahale ja liigestele päris kasulikult.
Seeeest meist tublimad said ennast karastamas käia vulkaani lähistel asuva külma kose Toraille Waterfall all. Selle vesi oli tunduvalt külmem kui olime harjunud, aga kümblejatel oli meeleolu ülev, sest soe vihm ja külm mägijõgi sel hetkel sobisid kokku imehästi.
See müstiline vaade sai jäädvustatud, kui olime üle tunni autoga üles mäkke sõitnud mööda vingerdavaid ja kitsaid teidpidi. Liiklus on aeglane ja teinekord võib mõne kilomeetri läbimine võtta ka liiga pika aja. Aga minek tasus ennast ära. Kõrgemal oli küll ilm niiske ja pilvine, aga hingata oli kergem, sest õhutemperatuur oli seal kõrgusel palju inimlikum kui all merepinna tasandil.
Oma edasise plaani tegime nii, et 10 päeva jooksul sōidame edasi ja läbime mōistliku hulga miile, nii , et igal uuel saarel jääks aega käia maal ning jōuda veidi ringi ka vaadata.
Liikusime edasi avastamaks ka teisi Antillide saari, teadsime, et ees oli ootamas uus ja erinev.
Jōudsime nende päevadega 3-le saarele Martinique, St. Vincent ja Bequia.
Ankurdamiseks otsisime alati tuule suunda jälgides tuulevaiksed lahed, kus oli ujumiseks mõnus puhas vesi. Iga uus koht andis meile uue hingematvalt kauni vaate, lummavad päikeseloojangud ning privaatsuse.
Edasi toon välja ka natuke infot külastatud saarte kohta.
Detsembris puhuvad enamasti kirdetuuled ja siis oli hea purjetada lõuna poole. Alustasime aga põhja poole kus esimese saarena tuleb vastu Martinique Väikeste Antillide suurim saar. Kuulus vulkaanisaar on kõrgete tippudega ja paistab kaugele, ta on pidalalt 1128 km2 ja ümber saare leidub peatumiseks mitmeid turvalisi lahtesid, nagu Le Marin ja Les Trois Ilets.
Martinique on Prantsusmaa ülemerepiirkond, siis Prantsusmaa asumaa aastast 1635.
Peatusime seal läänepoolses Le Marin lahes. Sealt oli vaja vaid lühike jupp kummikaga sõita, et linna kaile pääseda. Võtsime takso, et ta viiks meid pealinna Fort de France, sest vahepeal oli hakanud sadama. Vihmasadu segas meid pikalt jalutamast ja õnneks lõunaeine paiga leidsime küllaltki talutava. Prantsusmaal on enamus söögikohti päeval pausil ja kui oma söögisoovidega liiga hiljaks jääd, võid lõpuks leida vaid hamburgeri või pizza paiga.
Martinique Fort de France kunagine Ülikooli raamatukogu- aastast 1887.
Fort de France on sadam, sinna saabuvad suured kruiisilaevad ja sadam asetseb mürarikas kesklinnas. Aga sellegi poolest oli ka sellel lahel ankrus palju purjekaid. Le Marin sadama piirkond on palju rahulikum, puhtama veega ja vaiksem, igati parem eriti ööbimiseks.
Martinique’lt vōib leida mitmeid ilusaid randasid ja linnu, mis jutustavad minevikust. Saar on ilus mägine ja roheline, väga hea vaheldus merele ja teha veidi autosõitu või jalgsi ringi liikuda. Kui saare läänekaldal sõita põhja poole, siis jõuad Saint Pierre linnakeseni.
Selle linnaga juhtus suur tragöödia 1902. aastal, kui hakkas purskama kurikuulus ajaloos kõige suurema hävitustöö teinud Mont Peleé vulkaan, mis on nii kõrge, et enamus ajast on tema tipu ümbrus peidetud pilvedesse.
Enamus linnarahvast ei osanud karta ja jäid edasi oma kodudesse vaatamata ette antud hoiatusele, et sealt piirkonnast tuleks lahkuda. Nii Mont Pelee hävitas kōik lähipiirkonna asukad, kuna tema ülikuum tuhk mattis enda alla kogu Saint Pierre linnakese ja tohutu kōrge temperatuuri hävitas peaaegu kōik elava. V.a. ōnne kombel pääses eluga üks vang, kes istus vangistatuna paksude kiviseintega üksikkongis ja sellel ei olnud aknaid, vaid hingamiseks väike ava. (See vangikong seisab alles siiani ja kuulub saarel ühe vaatamisväärsuse hulka). Selle õnneliku mustanahalise mehe loo jutustas Memorial de La catastrophe de 1902 / Museum Frank A. Perret. Tänu sellele mehele saab saar elada palju rahulikumat elu, sest seismilist aktiivsust hakati mõõtma tema väljamõeldud seadmete ja tehnika abil.
Praegu on Saint Pierre linnake tagasi ehitatud ja autoteed on hästi sōidetavad. Vulkaanilist aktiivsust mõõdetakse regulaarselt aastast 1928 ja piirkonna pered ei pea enam kartma. 20. aastaga on rahvas tagasi rännanud, maastik on kattunud uuesti rohelise lopsaka taimestiku ja vihmametsaga. Elu läheb edasi lihtsamoelises linnakeses, kus segamini on paisatud võluv, moderne ja ka väsinud aga tõene. Edasi liikusime me tagasi Santa Luciale ja sealt juba lõuna suunas St Vincendile.
Saint Vincent on demokraatlik Briti Rahvaste Ühendusse kuuluv saar.
Ta asub Saint Lucia ja Granada vahel ning kuulub koos Grenadinidega 32 väiksema saare ketti ja loetakse olevaks hurigaanide alleel. Paljud neist selle piirkonna saartest said suuri purustusi 2017. aasta hurigaani Irma pärast ja on siiani lõplikult taastamata.
Coconut Grove Beach Club, üks rohkem tsiviliseeritud kompleksist saarel. Seal lähedal ankurdasime ja siit saime takso tellida.
Saar on moodustunud vulkaanilisest mäestikust ja sealset vulkaani loetakse aktiivseks. Tema tippude ümber hõljub peaaegu alati sudu ja mäel sajab tihti vihma.
Meie ankrukohast Calliaqua Bays väikese taksosõidu kaugusele jäi saare pealinn ja tähtis sadam Kingstown. Kingstown’i nimetatakse ajalooliselt ka võlvide linnaks, kuhu ammustel kolonialistlikel aegadel ehitati võlvide stiilis ja sammastega maju. Üks selle ajastu hoone on kohe sadama kõrval Cobblestone hotell ja selle maja ette meid takso viiski.
See maja on seal seisnud sajandeid ja ehitatud tahutud munakividest. Tugev ehitis pakub täna ruume hotellile ja baarile ning see oli igati ilus ja viisakas koht. Sisseastudes olime seal ainukesed kliendid ning me otsustasime teha seal baaripidajale veidike heameelt, tellides väikese näksi jookidega. Ronisime üles rooftop’ile ja ootasime seal ära ka selle linnakese päikeseloojangu.
Leidsime üles ka nigela marketi sealsamas 100 m kaugusel, aga midagi müüa seal küll ei olnud, vaid üks lihunik tükeldas seal kirvega mingit looma ja kõikjal hõljus vänge kala ning mereandide lõhn. Kellaaeg oli liiga kaugel, ja nii kui päike kukub, rahulik rahvas ka linnatänavatelt kaob. Sel hetkel oli linn veel rahvast täis ja üsna mürarikas, valmistuti Jõuludeks ja tore, et särtsakad kaunistused suutsid anda hallidele mitte midagi ütlevatele hoonetele ja tolmustele tänavatele natuke sära juurde.
1820. aastal uuesti üles ehitatud St. George katedraali leidsime paari kvartali kauguselt üles ja see oli tõesti vaatamist väärt.
Jutustatakse, et seal võlvide küljes ripub iidne ja haruldane puidust kroonlühter, mille olevat kuningas Georg ise kinkinud katedraalile. Ja see surnuaed, see oli eriti võdinaid tekitav, sest aastasadu vanad ebamäärased kalmud ning hauakambrid varjutasid halliks pleekinud ja praguliseks vajunud pühakoda.
Saar on väga mitmekesine ja kuulub kindlasti selle piirkonna vaatamisväärsuste hulka.
Järgmine peatus oli meil Bequia ‘l - see Grenadiinide saartest suuruselt järgmine on ka tuntud kui vaalapüüdjate saar. Isegi praegusel ajal võivad kalurid seal Humpback vaalu jahtida traditsioonilisel viisil harpuuniga lastes, aga lubatud on tappa vaid kuni 4 vaala aastas. Mitmel aastal pole seda õnneks enam tehtud või teha tahetud. Võibolla pole enam alleski õiget vaalapüügi laeva. Kunagi toimus saarel suur laevade ehitamine. Ei ole laevu, ei toimu enam ka vaalapüüki.
Printsess Margareth Beach
Ja teerada
Täna kutsub saar ennast saladuste ja anonüümsuse hoidmise saareks, kus pole transporti, ei käi ajalehed, pole kasiinot ega mega resorte. Kohalik rahvas on külalislahke ja avasüli vastu võtmas igat uut seiklejat. Bequial vajad vaid kergeid lihtsaid riideid ja plätusid. Lihne, soe ja armas koht, kus saab veeta omaette olemise puhkust .
Nimi Bequia tähendab Pilvede saar. Ja tõesti, juba enne kui saarele pärale jõudsime hakkas taevalaotus kokku ajama pilvi, ilm läks sombuseks, udu varjas nähtavuse ning algas vihmasadu. Aga seda õnneks mitte kauaks. Jõudsime vaid ujumas ära käia, kui päike oli tagasi, ümberringi säras taas ja kõik niiskus haihtus kiiresti. Tundub, et ilmastik on seal küll muutlik.
Meie ei kiru vihma merel, sest see on nagu taevakingitus soolase merevee maha loputamiseks ja madrusele meeldib see eriti, sest see lihtsustab Meribel’i pesemist. Laeval on selline kord, et teda loputatakse mageda veega alati peale meresõitu. Mida edasi seda rohkem saame aru, kui oluline see on ja kui halvasti mõjub pindadele jäänud ookeani sool mistahes metallist osadele või asjadele. Isegi kalalantide konksu kidad roostetasid meil sirgeks, kuna neid polnud korralikult loputatud peale igat kasutuskorda. Aga tore on, et nahale mõjub soolane vesi hästi, teeb elastsemaks, siledamaks ja mõjub minu arust ka antiseptiliselt. Kreemid jäävad kõik alles😁
Kuna osa meie seltskonnast olid sukeldumisest huvitatud ja seal paistis vees olevat väga hea nähtavus, siis läksime otsima häid instruktoreid. Leidsime meie ankrukohast Printsess Margaret lahes rannas Padi Open Water divers telgi. Kiiresti ja lihtsalt sai seal sukeldumine ja snorkeldamine järgmiseks hommikuks kokku lepitud.
Ilm oli hommikul suurepärane ja mõõduka tuulega, lainetus puudus ning sukeldumise koht, kuhu meid viidi oli ligidal ja päris huvitav ala nimega Devils Table.
Põhjareljeef oli huvitav, nagu suur pragu jooksis ookeani põhjas ja see oli soodne koht, kuhu oli kasvanud erinevaid värvilisi koralle ja taimesid. Päike säras ja nähtavus sinna 10-15 meetri sügavusele oli parim ja ka väikeste kalade toimetamine paistis ilusti kätte. Põhjas oli näha palju Conch teokarpe ja leidsime üles ka 2 uppunud laeva, madalamas oli hästi näha juba roostetama hakanud ja veidi külili vajunud lagunenud kalalaev ja kaugemal sügavamas oli helendamas mitte ammu hukkunud purjejaht.
Kokkuvõttes oli Bequia sukeldumine täis uudistamist. Nägime põnevat merepõhja, kus oli palju värvilisi koralle ja taimi. Lisaks laevavrakkidele kohtasime mitmeid mereelukaid, seal hulgas suurt lobsterit ja kilpkonna. Ookeani põhi oli liivane ja murune, ning sukeldumine ise kestis ligi 50 minutit 27-kraadises vees, 9-liikmelise grupiga.
Siin jäädvustus meie viimasest ühisest õhtust Katrini ja Andrusega. Nemad olid kolinud juba oma sviiti saare parimas hotellis ja alustasid sealt oma etteplaneerimata rännakuid kuival maal ja ilma tagasilennu piletiteta. Ees ootamas uus, põnev ja avastamata.
Järgmises loos kirjutame kui meile tuli külla Inese pere oma lastega ja mida kõike huvitavat me nendega ette võtsime.
Comments