Tulvil ootusärevusest saabuvate nädalate ees tahtsime pakkuda kõigile huvitavat seiklusrikast puhkust ja tegime järgmiseks kolmeks nädalaks teekonna plaanid nii, et vana aasta lõpus liikuda edasi võimalikult kiiresti kuna aasta viimasteks päevadeks oli vaja jõuda St. Barthi’le, et näidata lastele ka seda kuulsat pidude pidamise kohta . Uuel aastal siis liikudes tagasi Antigua suunas peatudes valitud kohtades kauem, vaadata ringi ja talletada kauneid mälestusi.
Peas keerlesid mõtted kohe kohe laevale saabuvatest lastelastest ning peagi saabuvatest perekesksetest pühadest. Me polnud Isabeli ja Meribeli suvest saati näinud, lapsed kasvavad nii kiiresti ja tahaks tegelikult palju rohkem olla nendega koos, nendega koos kuhugi minna ning nende arengust osa saada. Nii hea, et nad olid nõus meie juurde laevale tulema.
Inese pere saabus enne Jõule meile juba teada tuntud Santa Luciale, selleks puhuks olime Bequialt tagasi liikunud ja jäänud ankrusse Hewanorra lennujaama läheduses Laborie Bays. See ala pole kõige parem pikemaks seismiseks, sest lennukid laskuvad ja tõusevad sealt lähedalt ning kuni hilisõhtuni on lennukite müra päris häiriv. Aga ööbida sai ja nende esimesed sooja vee sulpsud said ka tehtud.
Järgmisel hommikul liikusime edasi Marigot Bay’sse ja seekord saime koha ka sadamasse, olgugi, et Marigot’i sadam oli pilgeni täis, laevu- üks ilusam kui teine ja paar pikemat mahtus ka sisse, pikkust kuni 60 meetrit.
Olles sadamas otsad kinni saime kergemini laevast välja ja kuivale maale. Parem on kui vähem harjunud pisikesed meremehed saavad harjuda vähehaaval ning, et laevalolemise piiranguid ja kohati rohkem raputav meri neid liiga ära ei ehmataks . Aga juba teisel päeval sai selgeks, et neil polnud häda midagi, pigem olid nad ootusärevuses iga uue erineva päeva juhtumistest ning sisutihedast tegevusest. Isabelil jätkus energiat isegi koolitööde tegemiseks, nii tubli ja asjalik teine juba.
Merevana andis meile mõõduka tuulega jätkuvalt head kuuma ilma, hea oli minna ka randa. Marigot sadamas on rahulikum väike liivaga rannaala ja muud pole lastele vajagi. Tegevus on olemas, kui vesi on soe, on olemas liiv ja liivavormid ning mõni teokarp liivalosside kaunistamiseks. Lusti jätkus tüdrukutel videvikuni, seni kuni nälg näpistama hakkas ja kõhud nõudsid oma. Marigot sadamas on toitlustus väga heal tasemel, söögikohti on erineva tasemega ja erinevale maitsele, koos mõnusa muusikaga või spetsiifilise kohalike konnade kontserdiga. Tegime seal sel õhtul õdusa Jõulu reede söömaaja koos väikeste tantsudega.
——
Jõulude ajal ankurdasime Rodney Bay lahel. Pääsesime sealt kenasti kummipaadiga nii poodi, randa kui ka kirikusse.
Vastupidiselt tavalisele veetsime Jõululaupäeval ilusa rannapäeva ja võtsime rannaeine varbad vees , mitte lumes ja suuskadel, nagu meie perel tavaks on saanud. Ja üllatus, üllatus, enne Jõulueinet külastasid meid isegi ka Kariibide päkapikud. Vallatud päkapikud läksid vees nii ülemeelikuks, et isegi mütse ei suudetud kuivana hoida ja kuna mütsid pandi kuivama, siis nii need sinna rippuma jäidki. Kõigil on kogu aeg kiire, seda enam Jõulupühade ning kingituste tegemise ajal, pole seal imestada midagi.
Jõulupüha 2023
Päevaplaanist kinni pidades alustasime selle aasta pühi väikeses kohalikus kirikus küünalde süütamisega, tegime väikese jalutuskäigu inimtühjas külakeses ja startisime seejärel ööbimiseks Martiniquele Le Marin sadamasse. Liikusime nii vähehaaval lähemale St. Barthile päevasest sõidunormist kinni pidades.
Järgmisel hommikul peale hommikusööki liikusime edasi St. Pierre linnakese ette ankrusse, et hommikul vara jätkata teekonda möödudes Dominicast ja jõudes Tuulepealsete saarteni. Olime jõudnud Guadeloupe saarteni, kus ööbimiseks tahtsime jääda Ilet a Cabrit (kitsede saar) kõrvale, aga ühtegi vaba poid peale kella kolme enam ei olnud, ankurdada seal ei tohtinud. Liigutasime Meribeli lähemale Terre -Ďe-Haut saarele, pidime jääma kahjuks küll liinilaevade tsooni kõrvale, aga midagi polnud parata, edasi ei tahtnud me enam pimedas sõita, kuna kalavõrke ja nende märgistusi ei pruugi märgata ja selles piirkonnas öösel merel olla on palju ohtlikum kui suurel vabal ookeanil pimedal ajal.
Laevale koha leidmine võttis aega ja kui lõpuks saime söögikohta otsima minna, siis suurema seltskonna mahutamiseks polnudki paika. Külatänava restoranid, kuhu oleks soovinud minna olid kõik pilgeni täis, käisime edasi tagasi ja tegime suveniiride kauplusputkades aega parajaks ning lõpuks keegi suunas meid kuskile kaugemale kalasadama bistroosse. Meie täiskasvanud olime päästetud, aga lapsed ei jõudnud oma roogasid ära oodata, vaid tukastasid vabadel toolidel ja Isabel magas täiesti oma söögiaja maha. Bistroo menüü polnud suur, aga toit oli maitsev. Meie hilisõhtuse söömaaja rikkus ära vaid kala lõhn seal ümbruses , valelt poolt puhuv tuul võimendas seda veel eriti.
Lapsed said hiljem toidetud laevas nende lemmik kana nagitsatega ja nad ei pidanud tühja kõhuga magama minema.
Järgmisel hommikul liikusime edasi Guadeloupe saarele Basse -Terre ja jäime saare põhjapoolsemas otsas väljaspoole kalasadamat ankrusse, et varahommikul jätkata pikemat teekonda läbides 75 miili, nii jõudsime välja imeilusatele saartele Saint Kitts and Nevis. Nevisel olime saanud õhtuks kohad Itaalia restoranis Four Season Resortis. Saime kummikaga nende silla juurde sõita ja ka osa sealsest mereandide kokteilipartyst.
Four Seasoni resort oli rajatud väga ilusasse kohta, nende haljastus ja kompleks paistis silma puhtuse ja kvaliteediga. Valge liivaga rannariba ja väike privaatkai oli täis päikeseloojangu nautijaid.
Poolele teel möödusime Montserratist, kurvast hallist saarest. Eemalt tegime vaid pilti.
Montserrat saarel purkas vulkaan hävitavalt 1990. aastal ja mattis enda tuha, kivide ja laavamassi alla suure osa saare lõunapoolsemast osast, seejuures kadus ka sealne linn, tuhapõllul on siiani näha maetud vanalinna varemed ja kiriku torn. Saar on vulkaanikivimitest ja tuhast must, sellepärast on saare siluett hall ja õnnetu, puudub rohetav lopsakas vihmamets nagu siinsetel ümbruskaudsetel saartel.
Järgmise päeva hommikul heiskasime purjed ja võtsime suuna pealinnale Gustavia, mis sai nime Rootsi kuninga Gustav III järgi. Saint-Barthėlemy kuulus kuni 1877. aastani Rootsile ja Rootsipäraste nimedega linnatänavad ning sinna elama jäänu rootslased annavad pealinnale juurde palju Skandinaavialikkust. Saar on populaarne kallite pidustuste ja suurte regattide pidamise koht ja peab olema õnne, et kalli hinnaga Gustavia sadamas laevale kohta saada. Aasta lõpus kogunevad siin suurte seltskondadega kuulsused oma luksusjahtidega ja neil nädalatel sadamas ei magata.
31.12.23 Vana aasta lõpp
Koht on nii populaarne, et vana aasta eksklusiivseks ärasaatmiseks olime Cheval Blanc’is kohad broneerinud juba aasta tagasi. Cheval Blanc Lux Beachfront hotell asub saare läänepoolsemas küljes ja see on kenasti taastatud peale orkaan Irma purustusi.
Jaanuar 2024 Lähme brunchile pannkooke sööma, tegime esmaspäevast endile pühapäeva.
Vaade lahele , raske on isegi väljaspool sadamat vaba kohta leida.
St. Barths ‘is olime Meribelile mõneks päevaks seismiseks koha tellinud Commercial Harbour’is, see polnud mingi kiita koht, aga saime sealt kenasti liikuma nii randa, poodi kui ka linna patseerima.
Sadam oli eemal linnamürast, aga lähedal lennuväljale. Lennukite liiklus aasta lõpus oli väga tihe, aga õnneks öötundideks tekkis lendudes mingi paus ja meie ööund lennumüra ei häirinud.
Meribeli siniste tuledega mast on hästi eristuv. Teda leiab kergesti nii lahel kui ka sadamas.
2.01.24 Uuesti teel, nüüd võtame rahulikumalt. Uus aasta tõotab tulla saagirikas ja võime hõisata oma kalaõnne üle. Saime taas kenakese Wahoo. Oma püütud kala maitseb ikka üle kõige. Oskame seda valmistada ka just sellisel moel nagu meile kõigile suupärane ja isutav.
Saime Wahoo veidi enne Baie de Grand Case ankrupaika jõudmist. Mul oli parasjagu nii palju aega, et puhastada kala ja jagada see kottidesse annuste kaupa, osa jätsime supiks, osa Sushina söömiseks ja kõige paremad palad õhtuks Tataki valmistamiseks.
St. Martin ja St. Maarten (Sõbralik saar)
St. Martin kuulub Prantsusmaale, St Maarten aga Hollandile. Saar on jagatud pooleks.
Noored olid meile jõudnud välja otsida järgmise päeva tegevused ja leppisime kokku, et uue päeva hommikul võtame bussi ning läheme tuurile saare Hollandi poolsesse otsa Philipsburgi alustades papagoi majast Parrotte Ville Bird Park.
See oli nii armas koht ja lapsed said sellest palju rõõmu. Iga siseneja sai endale terade kausi, mis oli väga heaks peibutuseks linnukestele, nad olid nii julged, et lendasid kasvõi mitmekesi sinu topsi servale teri nokkima. Kulutasime seal päris hulga aega, kuidagi ei tahtnud ära minna….
Sealt edasi kihutasime Sentry Hill&Flying Duchman Zipline Adventure, meil oli kellaajaliselt seal sissepääs broneeritud ja seega vaja õigeks ajaks kohal olla. Seda adventure parki peetakse Kariibidel üheks parimaks, uuemaks ja sügavama laskumisega trosslaskumiseks (zipline). Üles mäkke viis pikk tooltõstuk, mis läbis lopsaka ja vana vihmametsa. Seal oli taimestik nii tihe, et vaevu suutsime näha puude küljes toimetavaid ja näkitsevaid ahvikesi. Teistel Kariibide saartel ei pidavat ahve olema.
Trossidel sai sõita pikad ja vinged sõidud ja meil vedas, et olime kohale jõudnud enne suurt kruiisilaeva gruppi. Olime järjekorras esimesed, esimesed laskujad ja ka lõpetajad.
Edasine plaan oli minna randa ja saada jahutust ning värskendust saare kaunimas ujumiskohas, seega tempo oli peal. Olime saanud seal juba mõnda aega peesitada, kui väike Meribel nägi rannas paraseili lendamas ja ütles, et tema tahab ka minna üles. Babu võttis sõnasabast kinni ja läks uurima, kas pisikest meretirtsu lubatakse üles. Ei olnudki probleemi, juba 15 minuti pärast olid neil rakmed seljas ja väikse kaatriga veepeal väljas liikumas kaldast kaugemale. Saime nende lennust toreda jäädvustuse… Meribel on ikka vapper ja julge, see on super.
Saar on siis jagatud peaaegu võrdselt pooleks. Mõlemad maad on huvitavad ja nendes saab ringi sõita vabalt üle nähtamatu piiri (silla) sõites. Prantsusmaa poolel leidsime paremaid luksuslikumaid hotelle, tuttava Carrefour kaupluse ja parema varustatuse.
St. Maarten’is olime lummatud sealsest lopsakamast loodusest, rikkalikust restoranide valikust ja rahvarohkest ostukeskusest.
Edasi oli vaja liikuda Babudani, teekond oli üle 80 miili ja me alustasime vara. Jäime ööks Cocoa lahte ankrusse. Selle lahe rand oli Printsesss Diana lemmik, mille nime ta kannab siiani. Ja sinna rannale tegi oma uhke restorani ja beachclubi ka Nobu maailmakuulus restoranikett ning avamas kais seda Hr Nobu ja Robert de Niro, kes ongi selle keti omanikud. Sinna me siiski sel õhtul ei jõudnud, kuid tagasitulemise soov jäi kindlalt üles.
Barbuda on kuulus oma imeilusate roosade liivadega randade poolest ning seal hakkab kõik taastuma 2017 aasta Irma laastamistööst, mis saare maatasa tegi.
Järgmisel hommikul oli natuke rohkem aega hommikusöögi nautimiseks ja kui kõik asjad tagasi oma kohtade said, jätkasime reipalt viimast 45 miili Antigua poole. Laste äralennu päevad kahjuks lähenesid ja tahtsime Inese perele ka näidata Antigua ilusaid randasid,
viia neid headesse toidukohtadesse ja tutvustada 200. aastase Nelson’s Dockyard Marina ajalugu. Sadam ja ankurdamise paigad on seal tasemel ja ühed turvalisemad Kariibidel. See unikaalne sihtkoht on aastasadu olnud meremeeste hulgas aktiivses kasutuses ja pakkunud kaitset ka kõige halvemate ilmaolude ajal. Antigual ja Barbudal on nii palju kauneid randasid, et igaks päevaks võiksid valida erineva uue paiga ja igaüks saab otsida just selle milline on tema jaoks see ülekõige.
See piirkond on nii erilise mõnusa kliimaga, et kohe imelik, et homse päeva temperatuuri pärast ei pea muretsema, uita või kogu päev ringi ainult ujumisriietega ja hüppa vette jahutama nii tihti kui soovid, vahest ainult mitte kui viibida tihedalt täispakitud umbsetes sadamates. Siis aitas kummikas, hops sisse ja oledki puhta veega ujumiskohas väljaspool akvatooriumit. Kui tuleb vihma, siis seegi on siin nagu õnnistuseks ja keegi ei sajata, et peab ta küll nüüd sadama. Kulgedes troopilises piirkonnas pole süüa ka vaja nii palju kui külmas kliimas, kohvijoomise võib ka täiesti asendada vee joomisega.
Saime neil nädalail veeta perega koos fantastilise puhkuse, seekord siis Kariibidel.
Meil on hea meel, et oleme oma peres kasvatanud merd armastavad inimesed. Oleme koos leidnud ühe uue kvaliteetse ajaveetmis võimaluse kulgeda erinevais paigus, võttes vastu uusi muljeid puhkamaks aktiivselt, valmistudes uuteks merelisteks avastamisrohketeks katsumusteks, et nii koguda jõudu oma igapäevatoimetuste tegemiseks. Tulge taas pardale! Oleme hea meelega teie päralt!
Inese pere tänusõnad
Meie kogemuselõik Kariibimeres :)
Meie pere purjetamiskogemus St. Luciast Antiguasse oli märkimisväärne seiklus, täis imetlusväärseid vaateid, unustamatuid hetki ja palju suplemist avameres. Liikudes läbi Kariibi mere sädelevate vetede, ümbritses meid Päikese soojus ja õrn merebriis. Iga päev tõi uue avastuse, alates majesteetlikust rannikust kuni mere rahuliku iluni, luues sügavama sideme looduse ja üksteisega. Sest see reis polnud lihtsalt teekond üle vee, see oli rännak kogu perega, mil meie lapsed said rohkem aega veeta ka Bibi, Babu, Kati ja Raunoga. Lapsed räägivad sellest reisist veel tänagi, siin Londonis 😊 Aitäh kallid!
Meie vigurivändad
Santa Lucial Bullerby majakese ees🤓
Meie järgmise jutu kirjutab Kapten Armin meie külastusest Necker saarele, ehk lähipäevadel saate sellest lugeda! Kuid kes soovib meile külla tulla, on oodatud, andke palun teada!
Comments