Calapagos-Costa Rica

Alustasime raske südamega lahkumist Calapagoselt 4. märtsil õhtul kuue paiku kursiga tagasi ida suunas, et jõuda Costa Rica lõunapoolses otsas asuvasse sadamasse Marina Bahia Golfito. Calapagosega tutvumiseks oleks vaja palju rohkem nädalaid, kõik sealsed saared on nii erinevad ja pakuvad huvi igas vanuses saabujale. See on paik, kuhu tahaks kindlasti veel kunagi tagasi minna, kuid kahjuks paadiga tihedamaks külastamiseks on sellised vahemaad peaaegu ületamatud. Seda teevad ainult tõelised merekarud🤩 Isegi merilõvid püsivad paiksed😁

Unustamatu-rahulikud merelõvid puhkamas igal pool . Vaadata võid aga ära katsu!

Sõbrad Katrin ja Andrus külastamas kõrvalsaart Isabela. On ju ilus kergendav tühjus…

Niisiis startisime peale meeleolukat kolmetunnist Toonart 70 sünnipaeva tähistamist, lahkuda oli kurb, kui tantsud veel pooleli ja toit väga värske ning hõrgutav õdusas mereanni restoranis.

Päike näitas loojumise märke ja meri oli rahulik

Läbisime järgmise 5 ööpäevaga 700 miili, kahekolmandiku teekonna peal möödusime imeilusast Coco saarest, mida me siiski külastada ei tohtinud, kuna sissemöllimist maale seal polnud, nii meid poleks ka maale lubatud. Coco saar jaab Costa Rica rannikust 300 miili Galapagose poole ja seda loetakse üheks sukeldujate mekaks ja lemmikpaigaks Vaikses ookeanis. Selle reisi sisse jääb ka traditsioonilise naistepäeva tähistamine, seda siis 1 päev enne kohale jõudmist paari šhampanja ja hõrgu tuuna steigi roaga. Andrus valmistas meile naistele paberist tulbid ja mehed jagasid meile oma soojad kallistused!

Risto kokkamise õhtu Naistepäeva puhul. Serveerib tuunikala steiki

Ilmaolud olid teekonnal ilusad, tuuled suht rahulikud, nii saime taaskord harrastada mootorpurjetamist, mil mootor ja tuul mõlemad meid kenasti edasi kandsid. Kalaōnne meil seekord polnud, ega me vist eriti ei püüdnudki, sest jääke oli parajalt ja tarvitasime juba varem külmikusse varutud kalavarusid ja imehead suppi sinna kõrvale.

Kohalejõudmine Marina Bahia Golfitosse sai olema öösel kl 3 paiku ja seal vōttis meid vastu tōeline troopiline palavus 37C-ga. Appi, appi, sadamas ja laeval oli täiesti ebareaalne olla ilma konditsioneerita, kuid õnneks need meil töötasid ilusasti. Oleks tahtnud kogu aeg vette hüpata, et endid jahutada, aga hirmul olid suured silmad. Kalda äärtes ja mangroovi võsas pidavat elutsema krokodillid, loomulikult ei julgenud meist enamus seal sadamavees varvastki vette pista.

Kuid Kapten Karu on alati julgeim mees ja peale ühe kohaliku laevakapteniga konsulteerimist julges ta mõned tiirud keskpäeval ikka ümber paadi ujuda.

Räägiti, et krokodillid magavad kuumal päevasel ajal ja enamasti liiguvad ringi saaki jahtides öösiti. Eelistades madalamat vett peaksid nad saaki jahtima vee ja maa piiril, kuna ka nendel on kopsud ja tulevad nad vee peale haarama, et mitte kopsudesse vett tõmmata. Kes teab, kes teab, mismoodi see täpselt käib. Isegi internett ei avalda kogu tõde ja parem oleks kui sellisel riskiujumisel oleks õnnelik lõpp. Kapten Karul läks kõik hästi ja kohtumine krokodilliga jäi ära…

Mõne päeva pärast, kui me laevalt juba lahkunud olime, kuulsime vanemtüütimees Ristolt, et ta nägi õhtuhämaruses mitmeid krokodille ümber paadi ujumas. Küllap seda infot teades poleks ilmselt ka hulljulge Kapten Karu julgenud päikeselõõsasel päeval vette minna…

Costa Rica oligi meie kevadise troopilise reisi lõpppunkt, kus seltskonnad liikusid laiali, igaüks oma enda plaani kohaselt. Osad lendasid koju peale mõnepäevast matkamist ja ringisõitmist ning meie võtsime Costa Ricas ette juba ammu planeeritud pikema puhkuse. See on imeline maa ja põhjast lõunasse ka nii erinev, et sellest kirjutame juba eraldi peatükis.

Nii Meribel maha jäi Marina Bahia Golfitosse