Meribel jõudis Las Palmasesse Kanaaridel 30.10.
Kogu teekonna pikkuseks kujunes 1612 NM.
Las Palmas on Kanaaride pealinn ja suur linn, kust algavad pea kõik üle Atlandi purjetamise võistlused. Meribeliga olime siin kohal juba 10 päeva varem, et kõik ilusasti valmis panna. Oli veel nokitsemist mööbli vaiksemaks ehitamisega ja mõningad süsteemide vead mis sai kõik kõrvaldatud. Ära oli tehtud ralliga seotud organisatoorsed toimingud ja meeskond ametlikult registreeritud. Meribel olid säravpuhas ja kajutites uued puhtad pesud ootamas oma uusi seiklejaid,
Meribel'i uued meeskonna liikmed, meie noorem tütar Kati ja temaga koos Rauno, kunstnik Katrin Karu koos elukaaslase Andrusega ning suure kogemusega maailmameredel purjetaja Toonart, saabusid Muelle deportivo de Las Palmas sadamasse 12. novembri õhtuks.
Esimestel päevadel lõõgastusime niisama, rääkisime lorijutte, nagu meremeestel kombeks ning nautisime superilma ja seda ümberringset melu, mis iga päevaga läks aina haaravamaks.
ARCi organisaatorid olid selle sündmuse puhul korraldanud ka paraadi, kus kõikide osavõtvate maade delegatsioonid osalesid oma maa lippe kandes. Kokku osales paraadil 24 maad ja meid valdas tunne nagu oleksime Olümpial lippude all hulga rahvaga koos marssinud. ARC'i ürituse avamiseks ja tervituskõneks olid kohale tulnud tulnud Las Palmase linnapea ja Gran Canaria peaminister ning loomulikult teised ARCi tähtsad ninad. Meil oli au ilmselt tähestikust tulenevalt olla USA (prantsuse keeles Etats Unis) ja Soome vahel. Tore oli tõdeda, et meie olime ülekaalus, sest Soome delegatsioonis oli 5 inimest ja meil 35! Meid eestlasi kogunes kokku päris kenasti, kuna samal ajal peeti LasPalmases ka SSL Gold Cup maailmameistrivõistluste etappi ja Eestit esindava paatkonna eesotsas olid olümpiavõitjad Tõnu ja Toomas Tõniste koos teiste tuntud purjetajatega. Neil oli startides paus ja kutsusime nemad ka paraadile, see lisas kenasti väärikust ja mõnusat kamraadide suminat Eesti delegatsioonile.
Ühel õhtul olime me kutsutud külla ka ümber palli purjetanud Hillar Kuke imeilusasse koju, mäe veerul umbes poole tunni autosõidu kaugusel pealinnast. Ja see oli üks tore õhtu kus meremehed said omi jutte rääkida ja kogemustest õppida. Hillar on purjetanud üle Atlandi 2l korral oma jahil Marta ja seetõttu olid tema nõuanded eriti kasulikud, suured tänud Hillarile ja tema abikaasale Meelile imeilusa vastuvõtu eest!
Üritusi korraldati ARCi poolt veel mitmeid, üks nendest oli heategevuslik puude istutamine ümberkaudsetele mäenõlvadele. Meribeli meeskonna liikmed andsid ka oma panuse ja said toreda matkapäeva.
Sotsialiseerumine toimus kõikide võistkondade vahel igapäevaselt ja eriti tihedalt õhtuste sundownerite ajal, mil iga osaline sai soovi korral ARC'i kulul paari jooki nautida.
Stardiks valmistumise vahel käisime me ka merel purjede trimmimist õppimas, mille jaoks oli taas Las Palmasse lennanud meie hea õpetaja Teemu Palomäki. Suured tänud talle meile osutatud abi ja õpetuste eest!
Kui tegemist on palju, siis aeg kaob käest ja see aeg enne starti sulas kiiresti. Kätte jõudis viimane õhtu 18.11, mil käisime ka Las Palmase katedraalis, et süüdata seal küünal meie eduka ookeaniületuse õnnistuseks. Tean, et Tallinna Kaarli kiriku pühapäevasel missal õnnistas koguduse õpetaja ja Pastor Jaak Aus samuti meie ookeaniületamist. Oleme ju meie ise ka Tallinna Kaarli koguduse liikmed ja Jaak Aus õnnistas enne meie teele asumist Meribeli Kakumäe sadamas. Meie ette võetud teekond peab minema võimalikult hästi! Merevana tuge on aga ka vaja ning, nagu ütles meie vana semu Uku Randmaa-see kõik ei maksa midagi, kui te Vanaga hasti läbi ei saa😁!
Ja ma võin kinnitada, et Eesti traditsioonide kohaselt ei unusta meie meeskond merele minnes mitte kunagi ka Vana.
Ja kõige suurem väljakutse oli 2-3nädala moona planeerimine, ostmine ja selle kõige ära paigutamine. Ega see pole üldse lihtne varuda 9-le inimesele kõik hea ja parem 2-3ks nädalaks, ja pakkida nii, et värske kraam ja toiduained ka säiliks, ja et vajalikke toiduaineid jätkuks kuni St. Luciani.
Nädal enne starti käis sadamas konverentsiruumis ka vilgas informatiivne treeningtegevus. Kõik loengud olid huvitavad ja vajalikud, seega jagasime omavahel ära loengud, mida keegi kuulamas käis.
Ja oligi kätte jõudnud 19. november meie üle Atlandi ookeani purjetamise stardi päev! Kõikide laevade meeskonnad olid ennast kõik pidulikult ARC'i logodega särkidesse riietanud ja kuna purjekate arv oli muljetavaldavalt suur 156, siis start oli jaotatud 4 eri gruppi vältimaks suuremat sorti segadust ja üksteisele otsasõitmist. Meribel startis 2. grupis koos 111 teise katamaraaniga. Vaga ilus ja pidulik oli mürsu ja pasunakoori saatel sõita sadama muulide vahelt välja miili kaugusel asuvasse stardi sektorisse. Lahele tulid meid ära saatma oma sõbra puust purjelaevaga Pandoora ka Hillar Kukk oma perega ja Teemu Palomäki. Kõik oli ilus ja ülevalt meeldejääv!
Ümber ookeani reisi alustas purjelaev Meribel meeskonnaga Armin kaptenina, vanem tüürimees Risto, kellele Armin delegeerib ka vajadusel kippari ülesanded, Kaia pootsmanina, Toonart tüürimehena, Hendrik vanem madrusena ja madrused Kati, Katrin, Rauno ja Andrus.
Stardist kl 11:30 saime minema päris hästi täitsa 4-ja hulgas ja startima pidi ainult purjede abil. Krootpuri oli algusest peale heisatud, kuid tuul oli vaikne ja loksusime enne mõned tunnid 5 sõlmega kuni saime heisata Code-0. Peale seda tõusis kiirus mootori abiga 8 sõlmele.
ARC'i reeglid ei keela osalejatel mootori kasutamist, aga selle eest antakse trahviminuteid. Piisava soodustuule puudumise tõttu panime ka meie tööle mootori ja alustasime suures kolonnis oma pikka teekonda Roheneeme saarte suunas. Otse St. Luciale minnes oleks tuul veelgi väiksem olnud ja seega valis enamus võistlejaid oma reidiks “Lõuna tee”, mis on küll pikem, aga annab parema tuule hiljem Kariibidele pöörates.
Järgmise reportaaži läkitame teele siis juba merel oldud päevadest ja meie teekonna kogupikkus oleneb tuule tugevusest ja suunast. Üldjuhul jõutakse Kariibidele St. Lucia saarele umbes 16-21 päevaga. Seniks ootame Meribelile soodsaid tuuli, vastupidavaid tugevaid meremehi ja õnnelikku seilamist!
Comentarios